Fideelia-Signe Roots: Nimi ei riku naist?
„Mina, pruut tõotan, et alates tänasest ei soovi ma oma ilusat neiupõlvenime Kask enam kasutada. Palun mind edaspidi kutsuda mehe perekonnanimega Känd.“
Nüüd kirjutab pruut väikesele kivikesele oma endise nime ja uputab selle rahva juubelduse saatel järve. Neiupõlvenimest lahti saamiseks on muidki viise. Enamasti hõlmavad need kas nime maha matmist, uputamist või taevasse lennutamist. Vahel juhtub, et õrnast materjalist, klaasist või põletatud savist, meisterdatud nimi pannakse kotti, kotisuu seotakse kinni ja pruut lööb oma nime läbi koti kas jala või haamriga tuhandeteks kildudeks. Katkine nimi kingitakse pruudi vanematele või müüakse tükikaupa oksjonil maha.
Kas identiteeti on võimalik oksjonile panna?
Nimi on identiteediga tihedalt seotud ja nimevahetus ei pruugi alati valutult mööduda. Eesti nimeseadus on paindlik. Mees võib abielludes naise nime võtta, kumbki võib oma nimega jääda või saab üks abikaasadest liitnime. Lastele võib anda nii ema- kui isanime. Ometi teeb enamik naisi otsuse, mis mehel ja mehe suguvõsal silmad särama paneb: ta loobub oma nimest mehe nime kasuks.
Perefoorumis arutatakse nimevahetuse küsimust: „Mul on hetkel selline kummaline tunne. Oleks nagu puhtalt valgelt lehelt alustanud. Täitsa uus mina! Kohati tundub, nagu oleks probleeme identiteediga - kõik see, mida seni korda olin saatnud... kas keegi veel tunneb mind?“
„Mina näiteks kuidagi haiglaselt nautisin oma mehe perekonnanime enda eesnime järel. Ma tunnen, nagu ma oleks nüüd terviklik.“
Austria filosoof Otto Weininger (1880-1903) kirjutas 1903. aastal traktaadi „Sugu ja iseloom“. Varsti pärast seda võttis ta endalt elu, misjärel tema kirjatöö kiiresti tuntuks sai. Weiningeril on nii pooldajaid kui vastaseid. Ta püüdis naise ja mehe erinevusi teaduslikult põhjendada, lähtudes eeldusest, et need ei tulene keskkonnast, vaid on jumala poolt antud.
Weininger leidis, et naine ja mees pole mitte ainult erinevad, vaid naine asub mehest hierarhiliselt madalamal. Kui meest saab võrrelda jumalaga, siis naist parimal juhul taimega. Naisel ei olevat identiteeti: „Kui naine abiellub, võtab ta kõhklematult mehe nime, ka siis kui ta meest ei armasta. Nimi on individuaalsuse sümbol. Kergus, millega naised oma nimest loobuvad, osutab individuaalsuse puudumisele.“.
Loobumist on ikka olemuslikult naiselikuks peetud. Naiselt oodatakse, et ta loobuks oma nimest, karjäärist, puhkusest ja paljust muust. Naine soovib mehe nime kanda tihti isegi juhul, kui see on inetu, sest mehe puhul ei mängi rolli tema nime- ega kehakuju, vaid sugu. Prantsuse sotsioloog Pierre Bourdieu (1930-2002) võrdleb mehi aadlike ja naisi alamatega. Mees on inimene, kõigi asjade mõõt, naine aga inimese sõber ehk mehe suhtes ebatäiuslik Teine.
Kuigi paljud mõtlejad on soorolle pidanud kaasasündinuiks, leidub aina enam neid, kes loomuse taga ühiskondlikke olusid aimavad. Vastupidiselt Weiningerile pidas Prantsuse filosoof Simone de Beauvoir (1908-1986) „ürgnaiselikkust” majanduslike ja ajalooliste põhjuste tulemuseks. Mingit „naise loomust“ pole olemas. Naiseks ei sünnita, vaid õpitakse.
Ameerikas, nagu Eestiski, on sooneutraalsest nimeseadusest hoolimata tänaseni kombeks, et abielludes võtab naine mehe nime. Ometi oli esimene naine, kes seda traditsiooni eiras, just ameeriklane Lucy Stone (1818-1893), kes oli ka ühtlasi Massachusetts’i osariigi esimene naissoost kõrgkoolilõpetaja. Stone pidas avalikke ettekandeid naiste ja mustanahaliste õiguste eest ajal, mil naisi kõnepulti hea meelega ei lastud. Naine oli mehe omand ja rääkis siis, kui kana pissis.
Hiljem moodustas rühm naisi tänini eksisteeriva Lucy Stone’i liidu. Lucy Stonerite meelest ei tohiks nimevahetus põhineda soorollidel, vaid vabal tahtel: naine ei peaks võtma mehe nime sellepärast, et „nii on kombeks“, vaid nimevahetus peaks olema mõlema abielluja poolt korralikult kaalutud samm.
Nüüd tekib küsimus, et kui tänu paljude naisõiguslaste ühisele pingutusele on tänapäeva naised meestega seaduse ees võrdsed, miks nad siis endiselt mõtlevad nii: „Kuigi mulle meeldib väga praegune perekonnanimi, arvan ma siiski, et abielludes peaks siiski traditsioonide järgi mehe nime võtma. Sellega näitan kuulumist oma mehele.“ (pulmad.ee foorum).
Isegi kui harvadel juhtudel naine oma nime alles jätab või mees liitnime saab, pannakse lastele isanimi, sest nii olevat loomulik. See akt sisaldab sõnumit, et naise identiteet ei ole sama tähtis kui mehe oma, seega naised ei ole meestega võrdsed ühiskonnaliikmed.
„Ikka mehe nime võtsin. Algusest peale tundus kuidagi loomulik tegu.“ (perefoorum)
Pierre Bourdieu arvab, et see, mida ühiskond peab inimliigile loomulikuks, on tegelikult pikaaegse kollektiivse sotsialiseerimistöö tulemus. Kuna ajalooliselt on mehed naiste üle domineerinud, on naised hakanud maailma nägema läbi meeste pilgu. Paljud naised tunnevad, et saavad kellekski vaid mehe kaudu.
Vaadake, millise uhkusega naised mehe nime omistavad: „Mul on mehe nimi, kannan seda uhkusega. Olen naine, õrnem pool, mees on mehine mees. Mees on perepea, kindel tugi ja juht, laste isa. Mina olen osav perenaine ja laste ema.“ (pulmad.ee foorum)
„Hea meelega jätaks oma perekonnanime, asi selles, et ring hakkab koomale tõmbuma ja perekonnas ei ole enam sellised lapsi ja noori, kes tulevikus meie nime veel edasi kannaks. Hetkel oleks veel võimalus minul ja mu täditütrel seda nime edasi viia. Kuid hoolimata kõigest valin ikkagi mehe nime - oleks mehel hea meel ja endal ka uhke tunne oma kallima nime kanda.“ (pulmad.ee foorum)
„Ma ütlesin kohe alguses mehele, et mina talle enne last ei sünnita, kui ta mulle oma perekonnanime annab.“ (perefoorum)
„Minu unistus on saada endale mehe perekonnanimi, olgugi et mees arvab, et mulle see ei sobi... siiski...“ (perefoorum)
Kellele kuuluvad naise unistused?
NB! Isikunimed selles jutus on välja mõeldud ega oma seost reaalsusega.
