Toomas Alatalu: Lahteina juhtumi avalikustamisega võinuks oodata
Politoloogina tegin skandaali puhkedes muidugi kohe märkmeid ja siin need on. 24. augustil kell 15.03 teatas Delfi esimesena Harry Lahteini tagasiastumisest. Postimees.ee – ehkki sõnumis endas on juttu Postimees.ru-st – teatas sellest kell 15.29, BNS eesti keeles 15.31 ja vene keeles 16.01.
Venemaa infoagentuur Lenta.ru reageeris kell 17.38 pealkirjaga „Eesti diplomaat vallandati seksskandaali pärast”. Enamike naaberrahvaste vastu propagandasõda pidav ja alati operatiivsusega hiilgav Venemaa teine infoagentuur Regnum teatas juhtunust alles järgmisel päeval, 25. augustil kell 12.33 pealkirjaga „Eesti diplomaat jagas Minskis Schengeni viisasid seksi vastu”. Mul ei ole ettekujutust Valgevene enda meediast, ent mingi teade Lahteini seksskandaalist ilmus ühes sealses ingliskeelses infokanalis alles 25. augusti õhtul.
Venemaal levitatud sõnumite pealkirjad on toodud selleks, et oleks, mida kõrvutada meie asjameeste ja sulemeistritega. Pole raske kellaaegades märgata, et Eestil endal „lubati” see diplomaatilistes suhetes ikka esinevat juhtumit esimesena avalikkuse ette tuua, ehkki on ilmne, et anonüümkirja läkitajat suunas kogenud käsi ja kogum.
Lihtne küsimus – mis siis, kui Eesti meedia, täpsemalt küll 3-4 toimetajat, oleks hoopis viivitanud ja näiteks ära oodanud kas või Lahteini jõudmise kodumaale (ise küll süüdi, ent kas ikka omad pidid tülitama totrasse seisu sattunud meest n-ö sündmuspaigal!?). Mõistagi on see spekulatsioon, ent – kui Eesti meedia oleks avalikustamisega venitanud, oleks ehk vastasleer (kes?) mõne ülearuse liigutuse teinud. Teatud venitusmäng olnuks põhjendatud, sest Valgevene välispoliitikas on hetkel laveerimist palju. Praegu jääb Eestil üle vaid oma vigasid konstateerida ja skandaali võimalikest tagamaadest ei tea me ilmselt midagi.
Eesti ajakirjanikud on juba ammu võtnud endale õiguse (mida pole paljudes riikides, kus ajakirjandus lepib sellega, mida eriteenistused lubavad avaldada) kasutada kogu neile ette sokutatud informatsiooni, ehkki on teada seegi, et teinekord on mõnda infot marineeritud nädalaid. Tööriista roll näib meeldivat, sest minevikust tuleb meelde, et sõbraliku naaberriigi diplomaadi purjuspäi sõit leidis avalikustamist esmalt Eestis ja alles siis kodumaal.
Meenub seegi, kuidas 15 aastat tagasi andsid mõned ajakirjanikud kiirelt kõigile teada, et teispool piiri kinnivõetu pole M, vaid hoopis Eesti luuraja N. Kurikuulsa Kremli arvutite loo päevil sai järjekordset kinnitust tõik, et meie peatoimetajad suhtlevad üksteisega regulaarselt ja ülaltoodud kellaaegadest on näha, et sama toimus ka äsja. Nagu saadetud fotodegi võidu avaldamine – teie noid ja meie neid.
Kas ikka oli vaja kõiki saadetud pilte avaldada? Mujal maailmas võetakse seda sorti lugude puhul kiirelt kurss juhtunu unustamisele, meil aga pole raske näha tendentsi kangelase loomiseks – kaotasime eriti nutika mehe jmt, ehk siis käib juhtunu selge ületähtsustamine.
Võiks veel mõndagi lisada, ent piirduksin meenutusega, et juba 20 aastat tagasi pakkusin end lugema ajakirjandusüliõpilastele kursust „Välispoliitika kajastamine ajakirjanduses”.
