Mart Laisk: IRL tahab eestimaalased parempoolselt mõtlema kohustada
Paraku teadis juba vanarahvas, et põrgutee on sillutatud parimate kavatsustega.
Jutt käib IRLi soovist põlistada läbi põhiseaduse Eesti riigieelarve tasakaal. Või nagu Mart Laar Delfis asja nägi: „Tegemist on teatavas mõttes kindlustuspoliisiga tulevaste põlvkondade jaoks, et tänane Eesti ei laoks neile kaela võlakoormat, mida neil oleks liiga raske kanda. Eelarve tasakaalu eest seistes tagame oma lastele kindlama tuleviku ning võimaluse ise oma tuleviku üle otsustada.“
Millest siis minu ärevus? On ju tegu igati mõistlikku sooviga elada vastavalt oma võimalustele ja mitte sukelduda ületarbimise sohu.
Eestlased on viimastel aastatel nautinud paipoisi staatust, sest oleme oma liigas ainukesed, kes on äsjase kukkumise riigi tasandil suhteliselt võlavabalt üle elanud. Meie lõunanaabrite kaosega ei anna Eesti hädasid võrreldagi. Üle jõu elamise kurvad tagajärjed on näha ka Kreekas, Hispaanias ja mitmel pool mujalgi.
Sõnaga, olgu need poliitikud nii ahned ja pahad kui iganes, aga parempoolne maailmavaade on Eestit kandnud ja hoidnud kõige hullemast. Vastutustundliku poliitika tähtsust on hakanud mõistma ka Eesti rahvas, mida näitavad valitsusparteide tõusvad numbrid arvamusküsitlustes.
Kindlasti ei jaga minu rahulolu need kümned tuhanded töötud, kes praegu kodudes või lausa tänaval hirmunult homsesse vaaatavad, aga riigi üldiselt hea finantsseis annab tegelikult suuremat lootust neilegi. Eestlase talupojatarkus ju teab, et peerutuli ja laenuleib ei kesta kaua.
See turvaline riiklik vabadus võlgadest on meile meeldima hakanud ja me oleme hakanud kartma (või vähemalt IRLi poisid nii arvavad), et kui võimule äkki pääsevad vastutustundetud populistid (aga neid meil Eestis jätkub), siis lõhutakse läbi vere ja pisarate saavutatud stabiilsus ja meid veetakse nagu lambukesi lõpmatusse võlaorjusse. Orjus on aga eestlasele väga hell teema.
On loomulik, et sellises olukorras hakatakse mõtlema, kuidas kättevõidetut põlistada. Kuidas kindlustada, et meie tublidus ka homme kestaks?
Mis seal pikalt mõelda, arvasid IRLi juhid – tuleb asi seadusesse raiuda. Aga kuna seadused muutuvad vastavalt võimulolijale, siis tuleb vastav parandus teha põhiseadusesse. Nii lihtne see ongi!
Stopp!
Inimene on läbi aastatuhandete otsinud meeldivaimat viisi koos elamiseks ja on jõudnud tänaseks demokraatliku riigini, kus igal inimesel on õigus arvata. Vähe sellest, tal on õigus isegi oma sõna sekka öelda.
IRLi ettepanek tähendaks sõna otses mõttes kohustust mõelda parempoolselt. VõI nagu Taavi Rõivas Facebookis humoorikalt kommenteeris: „Piisaks sellest, kui kirjutada põhiseadusesse, et rahandusminister on alati Reformierakonnast :)“. Hahahaa!
Oleks naljakas, kui tegu poleks tõsise ohuga demokraatia toimimisele meie riigis. Uudis sellest ettepanekust jõudis minuni läbi Facebooki ja ma esimese hooga lootsin naiivselt, et ehk taibatakse oma lollust ja asi ei jõua suure kella külge, aga loomulikult oli uudis kohe ka avalikult ajakirjanduses.
Ma olen ise parempoolse mõtlemise pooldaja ja minu jaoks tähendab parempoolsus, et riik usaldab oma kodanikku. Ei suhtu temasse kui mõtlemisvõimetusse lapsesse. Miks siis kadus isamaalisel seltskonnal äkki usk eestlase mõtlemisvõimesse?
Öeldakse, et iga rahvas väärib oma valitsejaid. Eesti rahvas väärib kindlasti vabalt valitud valitsejaid, kelle põhiülesanne on koostada riigi eelarve ja teha seda vastavalt oma veendumustele riigi toimimisest. Iseseisva täiskasvanud rahvana on meil õigus otsustada, ja ka (kellegi meelest) valesti otsustada. IRLi soov loorberitele puhkama jääda võib tõsiselt ohustada parempoolset maailmavaadet Eestis laiemalt, sest inimesel on omadus igale sunnile vastata tõrjumisega. Kus on ometi IRLi ideoloogide aru, et nad selliseid apsakaid teevad?
Aga mis siin ikka tänitada. Nagu ütlesin, iga rahvas väärib oma valitsejaid ja nii väärime me ka selliseid möödalaske. Kust me muidu õpiksime?
Ma tean, et demokraatia meie riigis on piisavalt kindel tagamaks, et sellised katsed läbi ei lähe. Mind vaid üllatab, et mõni partei endale enne valimisi sellist kuvandit loob. Või on siin taas tegu põhimõttega, et iga kuulsus on kuulsus, olgu või kurikuulsus?
Demokraatia ei lase kunagi lodevaks jääda ja lolluse eest ei kaitse meid ükski seadus. Demokraatlik riik on alalises muutumises ja tänane hää ühele võib homme pöörduda hääks hoopis teistsugusele. See on selle riigikorra õnn ja õnnetus. Mina usun meie rahva piisavasse tarkusesse. Ma usun, et rahvas teeb mõistliku valiku ka valimiskastide juures ning ei lase rooli raiskajaid ja võlguelajaid. Ma usun, et eestlane on piisavalt tark ka ilma igasuguse seadusandliku sunnita.
Soovin, et ka meie juhtpoliitikud julgeksid oma rahvasse uskuda.
