JUHTKIRI: Vaesus sunnib lapsi lastekodudesse andma ehk Eesti jõletu tagatuba
See tõdemus on aga ainult sammukese kaugusel väitest, et iga vaene on oma vaesuses ise süüdi.
Teinekord nii ongi, kuid sugugi mitte alati. Vaesus on valik nn arenenud lääneriikides. Seal nõuab totaalne põhjajõudmine indiviidi isiklikku panust. Kui inimene on vähegi aktiivne, siis leiab ta kui mitte tööd, siis vähemalt inimväärilise toetuse uue töökoha leidmiseni. Toimetulekutoetused on loomulikult keskmisest palgast väiksemad, kuid mitte 12 korda, nagu meil, vaid umbes 3-5 korda.
Eestis on aga perekondi, kus vaesus ei ole ole isiklike valikute tulemus, vaid pealesunnitud tegelikkus. Tänane Eesti Päevaleht kirjutab peredest, kus ühe lapse kasvatamiseks jääb kuus vaid 800 krooni, samal ajal kui reaalsed kulud ühe lapse kohta on vähemalt 2500 krooni kuus.
Nii ongi meie riigis tekkinud olukord, mida me oleme harjunud pidama pigem ajalukku kuuluvaks ning sealgi suurte hädaperioodidega seotud nähtuseks. Eestis on perekondi, kust ollakse sunnitud lapsed lastekodudesse andma, sest nende kodus kasvatamine käib vanematele lihtsalt üle jõu.
Selline dickenslik elukorraldus on tänase Eesti riigi tõeline häbiplekk. Kui poliitikutel oleks südametunnistus, siis hoiduks nad pärast tänase artikli lugemist väga kuraasikatest avaldustest vaesuse ning toimetuleku teemal.
USA kirjanik Lionel Trilling on öelnud: “Meie, kes me oleme liberaalsed ja progressiivsed, teame, et vaesed on meiega võrdsed igas mõttes peale selle, et nad oleks meiega võrdsed.”
Delfi leiab, et antud olukorras tuleb võimalikult kiiresti loobuda laustoetustest ning muuta lastele suunatud toetuste süsteem pöördvõrdeliselt sõltuvaks saajate sissetulekutest. Ülivaeste aitamiseks on aga vaja kohalike omavalitsuste ning vajadusel riigi ühiseid jõupingutusi. Oliver Twistid ei kuulu meie aega.
