BFMi meediakriitika. Indrek Ibrus: Stuudiokujunduste ideoloogiad
Mis on "normaalne" ja mis ehk veidi imelik või asjakohatu. Tekstides peituvad ideoloogiad on seda mõjuvõimsamad, mida enam massimeedia neid vahendab. Kui ideoloogilised tähendused ilmuvad massimeedias, saavad need seeläbi teatud mõttes legitimiseeritud, konkreetne ühiskondlike võimusuhete seatus saab meediavõimu läbi normaliseeritud.
Selline on teooria, mis kõigile, kes meediavaldkonda veidi ülikoolis tudeerinud, teada ja tuntud. Peamine on siinjuures, et ideoloogiad peituvad eelduslikult kõikjal. Mitte vaid tõsistes uudiste- või poliitikasaadetes vaid ka kõige triviaalsemas ja meelelahutuslikumas sisus. On pakutud, et sellistes pehmemates žanrites on need vahel ehk isegi veidi efektiivsemad, sest meediatarbijad on neid vastu võttes vähem "valvel" ja kriitilised.
Teooriatega jätkates tuleb tõdeda, et meedia- ja kultuuriuurijad ei ole üksteisega alati nõus, et kui mõjuvõimsad nood meediasisus peituvad ideloogiad alati on. Mõned skeptilisemad ja kriitilisemad õpetlased kalduvad arvama, et ega nö diskursusest välja ei saa - pole võimalik mõelda oluliselt teistmoodi maailmapildist, mille kultuuris ja meedias domineerivad ideoloogiad meile ette annavad. Samas on ka teoreetikuid, kes usaldavad auditooriumite kriitilist ja loovat meelt ning võimet meediasisu siiski mitmekesisemalt interpreteerida. Nende väitel on tänane meediamaastik sisemiselt piisavalt kirju, et kodanikud ja tarbijad pakutavast tähendusrikkusest oma valiku saaksid teha ning antud kompleksust intepreteeridas seda tähendusrikkust ka taastoota. Tõde ilmselt on kuskil vahepeal. Aga jätkem see keskustelu teoreetikuile.
Küsigem selle asemel, kas ehk leiame mõningaid selgelt ideoloogilisi representatsioone ka me igapäevameediast? Näiteks ETV ekraanidelt? See tähendab: selle institutsiooni igapäevasest toodangust, mis vähemalt ideaalis peaks olema ju igati tasakaalus, ühiskonnagruppide esindamisel mitte-represseeriv, õhutama edasiviivat ühiskondlikku diskussiooni, osundama valukohtadele jne. Vastus sellele küsimusele on eelevale toetudes lihtne: muidugi. Iga representatsioon on ju valik ja iga selline valik on paratamatult ka ideoloogiline. Ka käige väiksemad detailid näiteks stuudiokujunduses.
Just stuudiokujundusest, kui tavaliselt meediakriitika tähelepanu alt väljas olevast valdkonnast ma antud problemaatika näitlikustamiseks rääkida tahangi. Ka stuudiokujundusega kommunikeeritakse tähendusi, mis ent samas ka vältimatult ideoloogilised.
Üheks kõnekamaks näiteks sellest on ETV Välisilma stuudiokujundus. Paljudele televaatajatele tuttav, juba aastaid sama. Mäletate, see justkui mõne vana inglise kolledži raamatukogutoa moodi stuudio. Konservatiivne ja sellisena märgiliselt selge sõnumiga. Kuidas ent tõlgendada sellise seatuse ideoloogilist tähendust?
Alustagem faktist, et välispoliitikat ei peeta tihti ainevallaks, mis peaks olema siseriikliku avaliku poliitikategemise sihtmärgiks. Ka Eestis kuuleme tihti väiteid, et välispoliitikas peaks valitsema konsensus ning selle toomine rahvale laiaks arutamiseks on populistlik samm. Nii on välispoliitika ainevallana pigem suletud, kuuludes väikese ringi ekspertide otsustada ja korraldada. Näitlikustamiseks tuletagem meelde tavalist Diplomaatia autoriteringi - ennekõike kõrgemad riigiametnikud, väga harva lihtsalt ajakirjanikud või ühiskonnateadlased.
Eelnev viitab ka teatud elitismi-vaimule, mis samuti selle valdkonna kuvandi juurde käib. Välispoliitika juurde käib oskus kanda ülikondi ja käituda dineedel. Levinud vaated on konservatiivsed, sotsiaalne mobiilsus või ühiskonna sisemine sidusus pole teemadena kuumimate seas. Mänguks on pigem tennis kui ping-pong. Ning ülikoolid on eelduspäraselt olnud head, võibolla isegi needsamad Oxbridge'i kolledžid, mille raamatukogude tüüpiline väljanägemine meile Välisilmast tuntud.
Olgu, kõlab "normaalselt"? Milles probleem? Aga võibolla just selles, kui normaalselt ja tavaliselt see kõik kõlab. Ning kas ei pruugi ehk olla Välisilma kujundusel oma roll selles, kogu antud seatuse "normaliseerimisel"? Et välispoliitika peabki olema selline elitaarsetest kolledžitest pärineva suletud ekspertideringi teema. Välispoliitika olgu pigem konservatiivne kui et moodne, ergas, värvikirev või maalähedane?
Võibolla nii on. Aga mis siis, kui selle saate kujundus kõneleks veidi teist keelt? Kui stuudiokujunduses valitseksid näiteks maailma rahvaste etnomustrid, siis kas ei asendaks ehk see ühel hetkel meie mõtlemist välispoliitika eesmärkidest? Et rahvusvahelised suhted ei ole vaid "valge mehe" asi ja tegu vaid kõigi maailma rahvaste eluolu parendamiseks ja vajaduste rahuldamiseks rakendatav tegevus. Või kui stuudioseinu kataksid twitterisõnumid üle maailma, tuletaks see ehk meelde ühiskondade rohujuuri, inimesi ja nende vajadusi, mis vanade raamatute abstraktsioonidest ehk kohati siiski olulisemad? Kas nii ei normaliseeriks ETV lõpuks ehk hoopis teistsugust ideoloogilist arusaama välispoliitika mõttest ja olemusest? Küllap vist.
Toon veel ühe näite stuudiotausta tähenduslikkusest. Nood luuletused peale õhtuseid uudiseid. Need on ju armsad, nende näitamine otse prime time'is, parimal eetriajal kõneleb midagi väga olulist eesti kultuuriruumi kohta, on mõned mu välisttuttavad märkinud. Midagi küllaltki ilusat. Aga kas ei ole see ilu samas siiski kuidagi steriilne? Sõnad vaiksetes saalides, mille tühjus küll kõlab vastu, kuid ei resoneeri, ei ava uusi tähendusvälju.
Kuid kas luule peab olema tingimata museaalne, eraldatud, tühjuses räägitud, olema "kunstlik"? Kas ei võiks see ehk olla vahel sotsiaalne, eluline, dialoogiline - osalema ühiskonnas, andma päris elule ja päris keskkondadele tähendusi, olema me elus relevantne. Miks mitte tuua too poeesia tähendustühjadest saalidest tänavaile, sinna kus inimesed elavad ja reaalselt toimetavad, sinna kus elu oma tähendused on juba ees? Miks mitte seada eesmärgiks üks igaõhtune Lotmanlik tähendusplahvatus, kus abstraktne kunst toob argiellu mõtet avaravaid tähendusnihkeid. Kujutagem ette näiteks fs-i rahaautomaadi kõrval, Sinijärve baarileti ääres või Künnapit mõnes Tartu vanas linnajaos oma ridu lugemas. Luule oleks nõnda ühtäkki dialoogiline ja osalev ning hoopis vähem etableerunud saaliasi. Ideoloogiliselt sellisena hoopis teisene.
Indrek Ibrus on Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakooli meediainnovatsiooni ja loomemajanduse lektor.
Delfi arvamuses ilmuvas Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakooli (BFM) meediakriitika rubriigis kirjutavad Eesti ja kogu maailma kaasaegsetest meedianähtustest BFMi õppejõud, üliõpilased ja sõbrad.
