Tüdruk nägi, kuidas isa laip viidi helikopterisse ja kuidas helikopter lendas minema.

Ameeriklaste varem esitatud versioon rääkib aga muud. Osama oli ründajatele vastu hakanud ning kasutanud häbitult veel ka oma naist enda varjamiseks.

Kuna Navy Seal -professionaalsõdurid olid osavamad, tapeti vastuhakanud Osama lahingu käigus. Sellise avaldusega esines suure riigi president ja kuulajale pidi olema selge, et nii see ka oli. Kuid siis algasid muutused.

Esmalt selgus, et Osama ise siiski ei tulistanud. Seejärel öeldi, et ta ei tirinud ka oma naist enda ette. Siis teatati, et ega Osamal relva, jah, polnudki, kuid võis oletada, et ta oleks seda arvatavalt kasutanud. Viimase uuenduse järgi oli ainult oletus seegi, et kardetud bin Laden võinuks mingil moel vastu hakata. Milleks selline segadus? 

Kui USA suursaadik ÜROs Susan Rice ÜRO julgeolekunõukogu istungil väitis, et Liibüa liider Muammar Gaddafi oma sõduritele Viagrat välja jagab, kas Navy Seal tipptehnoloogiaga varustatud suurmehed on omakorda taas nii steroide täis, et iga krõps eeldab kiirtuld või nad lihtsalt ei mäletanud, kas Osama oli ikka juba surnud, kui nad ta kinni võtsid?

Küsigem veelgi enamat. Selliste aktsioonide supertehnoloogia ei tähenda ainult silmitut risttulistamist, vaid igasuguseid võimalusi vaenlase neutraliseerimiseks. Närvigaasid, uinutusgaasid, elektriimpulsid ja lööklained — ka oskamatule peaks olema selge, et valiksõdurid ei lähe ülitähtsale ülesandele lihtsalt rusikate ja keppidega kaklema, vaid ettevalmistatud operatsioonid on viimse detailini läbi vaadatud.

Seepärast tekib õigustatud küsimus, mida supersõdurid tegid majakeses 40 minutit? Isegi oskamatu välisturistist jahimees leiab sellise ajaga Vändra metsast metssea, kuid kuulaja peab uskuma, et kolme helikopteriga toodud salga kiiroperatsioon peaterroristi tabamiseks ühes majakeses oli täis tuld ja tõrva ning kestis 40 minutit?

Kusjuures New York Timesi 3. mai kirjutise järgi oli ainult ühel mehel, Osama kuriiril Adu Ahmed al-Kuwaitil, soov alguses vastu tulistada. Vaadates kella ja mõistes aega — mida tehti need 40 minutit? Viimane küsimus on puht hüpoteetiline. Kui keegi on otsituim ja kellegi eest on pakutud 25 miljonit dollarit ja see keegi on viimaks võimalik koos kõigi oma andmetega elusalt kinni võtta, siis miks ta lihtsalt maha lastakse?

Videod, kus ründajaid ja sisuliselt kogu maailma on ähvardatud, peaksid ju looma mõistetava eelduse, et kinninabitud ähvardajaga vesteldakse pikalt ja laialt? Konfiskeeritud arvuti kõvakettad räägivad palju, kuid kui on kasutada ka elus tunnistaja? Ometi väidetakse, et nii ei tehtud.

Sellist elavat informatsiooni ei tahetud, vaid terrorist tapeti, kuna ta oli selle ära teeninud. Kuid samas austused oma suurimale vaenlasele ei ununenud  - tema keha pühitseti usukombe kohaselt ning sängitati esiisade rituaale järgides vesisesse hauda. Seejärel aga saabus vaikus ning sajad arvituspetsialistid asuvad tapetu salasõnu ja kirjutatut lahti muukima ning uurima, mida tapetu võis teada. Miski ei klapi.

Kui taas kord uskuda, et selline supervõim ei tee midagi juhuslikult, on esitatud teabevead pisut ebausutavad. Keegi on alati paha ja keegi on loodetavalt heagi, kuid miski ei klapi. Rääkimata sellest, et operatsioon tehti, sarnaselt tapetu tegudega, omapäi teises riigis.

Kui kogu vägiteo avalikustamine oli programmilik avalöök millelegi, siis võib oletada, et see miski näeb päevavalgust vägagi peatselt. Igatahes veel enne, kui küsimused liiga pealetükkivaks lähevad või hakkab ununema, kes on ja oli võitja.