Edgar Savisaar: Valitsuse vaikiv haldusreform — omavalitsused pankrotti
Kuna tulenevalt sellest jääb inimesi Eestis üha vähemaks, siis viimaste märkide järgi tundub, et valitsusparteid ei pea ka põhjendatuks enamike omavalitsuste jätkamist praegusel kujul. Nende meelest on praegu hea ajalooline võimalus osad omavalitsused kinni panna ja osad suuremaks muuta ning seeläbi hulk kulutusi kokku hoida. Tagamaks, et rahvas väga valitsust kritiseerima ei asu, on omavalitsuste kaotamine plaanis läbi viia vaikiva haldusreformi teel.
Parempoolse valitsuse poolt läbiviidavas omavalitsuste vastases tegevuses ei ole midagi uut. Senimaani on kohalikud võimud aga ikkagi lootnud ellujäämisele ja sellele, et omavalitsuste häält ka valitsuses lõpuks kuulda võetakse. Tänaseks on vähegi mõtleval omavalitsusinimesel sellised ootused ja lootused aga kadunud. Läinud on ka kahtlus selles küsimuses, kas parempoolne valitsus valla- ja linnavalitsusi sulgeda kavatseb. Kindlasti kavatseb, vähemalt arvestatavat osa. Ülejäänutelt võetakse raha vähemaks.
Lahenduseks on järk-järguline pankrot
Parempoolseks valikuks kohalike omavalitsuste likvideerimise meetodi osas näib olevat linna- ja vallavalitsuste pankrotti ajamine. Püsiva maksejõuetuse ehk pankroti eeliseks teiste likvideerimisvõimalustega võrreldes on see, et kui omavalitsus lõpetab oma tegevuse pankrotistudes, siis ei ole mõtet riigivõimu süüdistada selle kinnipanemises. Näpuga tuleb näidata ikka kohalikust piirkonnast valitud ja kohalikku asja ajanud munitsipaalpoliitikute poole.
Riigivõim satub sellise skeemi puhul hoopiski positiivsesse valgusesse. Riik tuleb kohalikule vallale või linnale appi seeläbi, et aitab pankrotistunud omavalitsuse liita mõne tugevama — veel jalul püsiva — linna või vallaga. Teise variandina võib riik pakkuda välja lahenduse, kus pankrotistunud omavalitsuse teenuseid hakatakse pakkuma interneti vahendusel. Teenused jääksid ikkagi kuigivõrd kättesaadavaks, kuid lihtsalt kaoks senimaani ebaefektiivselt tegutsenud füüsiline omavalitsus.
Nõnda jõutakse olukorra ette, kus kohalikud juhid viisid ebapädeva majandamisega omavalitsuse pankrotti ning riigivõim tuli ja pakkus alternatiivse lahenduse. Valitsuskoalitsioon aitas hädast välja. Kas on olemas veel paremat regionaalpoliitikat kui see, kui valitsus suudab lahendusi pakkuda. Ehk teisti öeldes kohalikud tegelased olid halvad ja keskvalitsus on hea.
Täpselt sellise skeemiga on võimul oleval parempoolsel koalitsioonil kavas viia omavalitsuste vähendamine läbi selliselt, et neile ei langeks rahva pahameele ja üldise ebapopulaarsuse vari. Rasked käigud saab tehtud, eesmärgid saavad täidetud ja keegi teine võtab enda kanda üldnegativistliku ühiskondliku pahameele.
Siit tuleb otsida ka põhjust, miks haldusreform Eestis lõputult veninud on. Ühe omavalitsuse liitmine teisega, kelleltki töökohtade ja rahade äravõtmine ning teatud struktuuride sulgemine on alati üldise valimistoetuse kadumise ja kriitika allikaks. Valitsevad poliitikud ei saa aga valijate ärapööramist endale lubada. Eriti peab igasugust toetuse vähenemist proovima välistada niigi savijalgadel seisev Ansipi valitsus.
Pankrotilaine on haldusreform vaikival meetodil
Seega ongi vaja haldusreform läbi viia n.ö. vaikival meetodil — ehk genereerida kohalike omavalitsuste pankrotilaine, süüdlastena tuua esile kohalikud poliitikud ning siis hea riigijuhina tulla ja lahendada asjad ära. Keskvalitsuse pakutav säästulahendus ei pruugi olla väga meeldiv ja harjumuspärane, kuid siiski parem, kui pankrotistunud kohalik võim. Tulemus on nagu alati — parempoolsed võidavad ja kohalikud Eesti inimesed kaotavad.
Jätmaks asjadest väga loomupärast muljet kutsutakse omavalitsuse pankrot esile nn. orgaanilisel teel. Ehk teisiti öeldes ei plaanita läbi mängida mingit ekstravagantset nõuet või ootamatut suuremahulist juhtimisäpardust, vaid omavalitsus viiakse püsiva maksejõuetuseni järk-järgult, kui järeleandmatult halveneva majandusolukorra tulemusena.
Parim võimalus omavalitsuste järjest halveneva majandusolukorra saavutamiseks on kärpida omavalitsuste tulubaasi, kuid anda neile samal ajal ülesandeid juurde. Täpselt seda on viimastel aastatel ka tehtud. Omavalitsused saavad vastutust juurde, kuid neile laekuvat tulumaksu osa vähendati 11,93 protsendilt 11,4 protsendini.
Ajalooliselt on hea võimalus omavalitsustel just nüüd pankrotistuda lasta ka seetõttu, et Eesti majanduse madalseisu tulemusena on maksulaekumine ka tulumaksualanduse väliselt märksa madalam ja kulud omavalitsuses elu sees hoidmiseks suuremad. Maksud enamikel juhtudel lihtsalt ei laeku heade aegadega võrreldavas mahus, kuid hinnatõus koos toimetulekuprobleemide eskaleerumisega võtavad ära väga suure raha. Kui paljudel juhtudel lisada ka inimeste massiline lahkumine, siis ongi katastroof ukse all
Nii ei olegi reformistlikul vaikival haldusreformil suurt muud vaja teha, kui omavalitsustele pisut ülesandeid juurde anda ja nende abipalvetest mööda vaadata. Varem või hiljem on arvestatav osa omavalitsusi pankrotis ja siis saab keskvalitsuse päästeingel oma vajalikud lõiked kergelt ära teha.
Tallinn on Eesti suurim omavalitsus ja teda pankrott ei ähvarda. Parempoolsete kägistamist aga tunneb temagi. Praegu on näiteks menetlemisel Tallinna teine positiivne lisaeelarve. Küsige aga, kuhu lisaeelarve rahad kulutatakse? Kõige suuremad kulutused lähevad ühistranspordile seoses elektrihinna tõstmisega, kütusekuludega ning töötajate palkade taastamisega. Vägisi jääb mulje, et need sammud on Stenbocki majas planeeritud, selleks et Tallinna firmasid ahistada.
Milleks Ansipile omavalitsuskatastroof?
Oluline ja vastamist vajav küsimus seisneb ikkagi selles, miks on valitsevale koalitsioonile vajalik Eestis omavalitsuskatastroofi esilekutsumine ja selle varjus vaikiva haldusreformi läbiviimine? Miks ei võiks haldusreformi läbi viia avalikult ja eetiliselt, nii, nagu seda on kogu aeg lubatud.
Peamiseks põhjuseks on riigieelarve haletsusväärne seis ja prognoosid, mis näitavad eelarvelise olukorra edasist halvenemist. Majanduskriis on Eesti majanduselt võtnud jõu ja pankrotistunud on hulgaliselt varemalt suuri makse tasunud ettevõtteid. Asemele on loodud küll palju uusi, kuid enamik juurdetekkinuist ei ole suutnud oma tegevust käima saada ja arvestataval määral maksutulu tootma asuda. Eksport kiratseb ja väljavaade on kasvõi ainuüksi meie kaubanduse sihtriikide tervist vaadates nigel. Peagi vajab kunagi välja maksmist ka Kreeka garantii. Kulud muudkui kasvavad, kuid tulud kahanevad.
Arvestades sellega, et Ansipi valitsus ei tule enam riigieelarve normaalses tasakaalus hoidmisega toime ja varasematel aastatel kasutatud lihtlabased pettuslikud trikid ka enam läbi ei lähe, siis ei jäägi muud üle, kui raha võtta ära kõikjalt, kust saab. Ja kuna kohalikud omavalitsused on parempoolsete jaoks olnud ka varemalt kerge raha allikaks, siis seda teed minnakse ka nüüd.
Haldusreformi, kui sellist on alati propageeritud, kui ausat, transparentset ja edasiviivat korraldavat lahendust Eesti halduselus. Räägitud on rahaliste ressursside kontsentreerimisest ja optimaalsemast kasutamisest, kuid mitte kelleltki millegi äravõtmisest. Nüüd on valitsus olude sunnil meelt muutnud ja uueks haldusreformi sisuks on riigieelarve hädaremont. Seepärast proovitaksegi seda kõike teha vaikselt, avalikkuse tähelepanu mujale juhtides ning kohalikele piirkondadele senisest märksa suuremat kannatust kaasa tuues.
Autor on Tallinna linnapea ja Keskerakonna esimees.
