Erkki Bahovski: Mis Eestis rahvakogu, see Euroopas kodanikualgatus
Kodanikualgatuse juured ulatuvad 1993. aastasse, mil jõustus Maastrichti leping, mis andis Euroopa Liidule uue poliitilise ja õigusliku mõõtme. Sellest alates on tekkinud senisest suurem vajadus arvestada kodanike arvamust, sest poliitika tähendabki ju kodanikke.
Võimalusi, kuidas kodanikke otsesemalt seadusandlusse kaasata, otsiti kaheksa aastat, mille jooksul valmistati ette põhiseaduse ja hilisema Lissaboni lepingu teksti. Ning ehkki 2009. aastal jõustunud Lissaboni leping andis võimaluse kodanikualgatuseks, ei olnud jõustumise hetkel veel täpselt teada, missuguseks see protseduur kujuneb.
Tänavusel Euroopa kodaniku aastal oleme targemad. Praegu on tegelikult igaühel meist võimalik algata üleeuroopaline seadus. Kuidas kodanikualgatusega pihta hakata? Esmalt peab olema kindel, et soovite ikka algatada üleeuroopalist muudatust ehk seadust, mis on Euroopa Liidu pädevuses. Euroopa kodanikualgatuse abil ei saa muuta näiteks Eesti või mõne muu riigi maksusüsteemi, sest see on liikmesriikide pädevuses.
Missuguseid algatusi on juba tehtud? Näiteks on kodulehel (http://ec.europa.eu/citizens-initiative/public/initiatives/ongoing) olemas ettepanek piirata sõidukiirust linnapiirkonnas kuni 30 km/h. Selle ettepaneku toetajad rõhutavad oma koduleheküljel, et algatuse läbimineku korral peaks Euroopa Komisjon vormima nende mõtte üleeuroopaliseks seaduseks, sest sõidukiirus 30 km/h aitaks säästa inimelusid, suurendada laste turvalisust ja vähendada õhu saastamist. Need kõik on asjad, mis on olulised tervele Euroopale.
Pärast algatuse teema leidmist tuleb moodustada kodanike komitee. Sinna peavad kuuluma inimesed vähemalt seitsmest liikmesriigist, st nad peavad elama seitsmes liikmesriigis, mitte olema ilmtingimata nende kodanikud. Seitse liikmesriiki tähendab, et vähemalt neljandik Euroopa Liidu liikmesriike on kaasatud ja seega on tagatud ka liidu huvide esindamine. Algatus tuleb seejärel registreerida ning jaatava tagasiside korral komisjonilt algabki allkirjade kogumise menetlus.
Kodanikualgatuse heakskiiduks on vaja koguda vähemalt miljon allkirja üle Euroopa, kusjuures allkirjad on vaja saada jällegi vähemalt seitsmest liikmesriigist. Vähemalt seitsme riigi kaasamise nõue kehtib põhjusel, et muidu võiks mõnes suures riigis koguda miljon allkirja ning see ei näitaks idee laiemat üleeuroopalist kandepinda. Igast liikmesriigist tuleb saavutada minimaalne allkirjade hulk (Eestis on selleks arvuks 4500). Näiteks 30 km/h kiirusepiirangu toetajail oli 13. märtsi seisuga koos 16 245 allkirja üle Euroopa.
Miljoni allkirja täitumisel läheb algatus uuesti Euroopa Komisjoni ette ja seejärel hakkab sellest saama seadus. Tuleb veel arvestada, et allkirju ei saa anda näiteks Nipitiri või Adolf Hitler – allkirjad peavad olema selgelt tõendatavad. Praegu ei ole ükski algatus veel seaduseks saanud, kuid mitmed neist on töös.
Õigusakti algatajad peavad oma ettepanekut tutvustama ka Euroopa Parlamendis. Euroopa Komisjon annab seejärel ametliku vastuse, kas algatada seadusandlik protseduur või mitte. Euroopa Komisjonil pole kohustust alustada iga algatuse järel seadusandlikku protseduuri, kuid ta peab andma selge põhjenduse oma keeldumise kohta. Lisaks Euroopa Parlamendile ja Euroopa Komisjonile peab algatuse õigusaktiks saamiseks selle kinnitama ka liikmesriikide esindajatest koosnev Euroopa Liidu Nõukogu.
Kas seaduse algatamine on keeruline? Kindlasti. Vähemalt praegu. Seda näitab Silver Meikari kogemus, kes soovis koos mõttekaaslastega viia internetivabaduse teesid Euroopa õigusse just kodanikualgatuse kaudu. Kuid et teesid polnud esitatud viisil, mida saanuks kasutada Euroopa õiguses, jäi see projekt esialgu pooleli.
„Selleks, et kodanikualgatus võiks edukalt tööle hakata ning üleeuroopaliselt oleks võimalik koguda vähemalt miljon allkirja, jäi paraku aega, rahalisi vahendeid ja jõudu väheseks,“ ütles Meikar Delfile.
Seega tuleb varuda aega ja kannatust, et kodanikualgatuse võimalust kasutada.
Erkki Bahovski on Euroopa Komisjoni Eesti esinduse teabenõunik. See artikkel väljendab tema isiklikke seisukohti.
