Helmen Kütt: Väärikus kui inimeseks olemise mõõt

Olen viimastel kuudel palju mõtisklenud inimväärikuse ja väärikusega seotud küsimuste üle. Otsese ajendi selleks andis oktoobris rahvusraamatukogus peetud konverents „Õigus väärikusele,“ mille peakorraldajaks oli europarlamendi saadik Marju Lauristin ja kus minul oli au esineda ettekandega.

Tegu oli väga mõttetiheda aruteluga, millest koorus selgelt välja, et tõhusa sotsiaalpoliitika võtmesõnaks ongi väärikus. Tegelikult peaks kogu poliitikategemise üheks keskseks eesmärgiks olema see, et kõigil ühiskonna liikmetel on võimalus inimväärsele elule.

Väärikus kui väärtus peaks läbima punase joonena kogu inimese elu. See tähendab seda, et lapsed ei kasvaks üles vaesuses ja ilmajäetuses, et puudega inimesed tunneksid end vajalike ja hinnatutena, et nad oleksid kindlustatud vajalike teenustega ning saaksid soovi korral tööd teha. Samuti hõlmab see euroopalikke töösuhteid, elamisväärset palka, kindlustunnet, et kui minuga juhtub midagi ootamatut, saab loota riigi toele, aga ka väärikat vananemist ja õigust väärikalt surra. Laiemalt on väärikus seotud inimsuhete ja inimlikkusega, et kaaskodanikke ei hinnataks mitte rahakoti paksuse, positsiooni ja automargi alusel. Sotsiaaldemokraadina on mulle võõras inimeste sildistamine, minu jaoks on iga inimene oluline ja väärtuslik ning vanadus, erivajadus või sotsiaalne staatus ei muuda kedagi vähem või rohkem väärtuslikuks.

Kohustus küsida
Rooma filosoof Epiktetos on pea 1900 aastat tagasi öelnud, et kõige rohkem on kahju sellest, „kui inimene kaotab oma tõelise varanduse – oma väärikuse.“ Ministrina on mul lausa kohustus küsida, kas meie riik on loonud tingimused ja võimalused, ei inimesed ei kaotaks oma väärikust? Paraku ei saa siin jaatavalt vastata. Eestis makstavad pensionid, mitmed toetused ja pahatihti ka palgad jäävad kaugele maha Euroopa keskmisest tasemest, rääkimata Põhjamaadest. Raha ei tee väärikaks, kuid tõsi on ka see, et tühi rahakott ei taga väärikat elu. Peaasjalikult on nappide toetuste põhjuseks riigieelarve piiratud vahendid, aga kindlasti on jäänud üht-teist tegemata ka poliitilise tahte puudumise tõttu. Leian, et riigi kohus on seista ennekõike nende eest, kes teistest enam kaitset ja tuge vajavad ehk siis laste, üksikvanemate, puuetega inimeste ja eakate eest.

Julgen lõppevat aastat selles osas vaat et murranguliseks lugeda. Kevadel võimule tulnud koalitsioon otsustas tõsta terve kümnend muutumatutena püsinud universaalseid lapsetoetusi, mis jaanuaris kerkivad 2,5 korda. Asi, mida veel aasta tagasi võimatuks peeti, sai teoks. See on märgiline samm, mis loob head eeldused ka tulevikuks. Majandusraskustes peredele on abiks suurenevad vajaduspõhised toetused. Ja loodetavasti aitab 1. aprilli pensionitõus eakatel oma elatustaset hoida või pisut parandada. Keskmine pension kasvab kevadel 5,9 protsendi võrra, kerkides 374 euroni. Lisaks tõuseb pensioni maksuvaba osa, mis jätab keskmise pensioni jätkuvalt tulumaksuvabaks.

Reform aitab
Kuigi kavandatav töövõimereform on pälvinud ohtralt kriitikat, kahjuks ka täiesti alusetut, on minul põhjust uskuda, et see valusalt sündinud reform parandab väga paljude puuetega inimeste heaolu. Kõige enam ongi reformist võita neil inimestel, kes on osaliselt töövõime kaotanud, kuid kes tahavad ja suudavad tööd teha. See ei ole üksnes inimeste parema elujärje, see on ka väärikuse küsimus. Täna kuulub iga kolmas puudega inimene madalamasse sissetulekukvintiili, mis kindlasti ei taga väärikat toimetulekut. 

Antud sammudega liigub Eesti sotsiaalse turumajanduse suunas, kuid need ei lahenda sugugi mitte kõiki valukohti. Tuhanded nigelates oludes üles kasvavad lapsed ja palgavaesuse eest välismaale pagejad on meie ühiskonnale tõsine väljakutse. Eesti riigi kõige olulisemaks eesmärgiks olgu laste vaesusest väljatoomine ja nn vaesusahela purustamine. Seega tuleb jätkata sammudega, mis on suunatud lastele ja lastega peredele ja luua elatisraha fond nende laste tarbeks, kelle üks vanem ei täida ülalpidamiskohustust. Lastesse investeerimist soovitab meile ka Euroopa Komisjon. Ebavõrdsuse vähendamine juba varases lapsepõlves on oluline vahend võitluses vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu.

Väärtuslik elukogemus
Mulle on täielikult vastuvõtmatu aeg-ajalt pead tõstev suhtumine, et eakad on maksumaksjale koormus. Vanemaealiste elukogemus ja panus ühiskonda on Eesti jaoks suur väärtus. Riigil on veel palju teha tõstmaks eakate inimeste elukvaliteeti, et nad elaksid toimetulevate, kaasatute ja võimalikult kaua tervetena.

Vaesusest peaks inimesi välja tooma töö. Kahetsusväärselt see Eestis sageli nii ei ole, kui mõelda alampalka või sellest pisut enam teenivate inimeste olukorra peale. Miinimumpalk ei ole mitte kuidagi piisav, et hakkama saada, lapsi kasvatada ja koolitada. Riigi ja tööandjate koostöö tulemusena tuleb jõuda selleni, et inimestele makstaks nende töö eest väärikat palka. Eesmärk jõuda praeguselt 355 euro suuruselt alampalgalt 2019. aastaks vähemalt 800 euroni on teostatav, kui ühiselt pingutada. Eesti ei tohi olla odava tööjõu ja väiksete palkade maa. Ka meie inimesed tahavad sirge seljaga ringi käia…

Inimkesksem poliitika peab viima selleni, et Eestist saaks koht, kus väärikas elu on võimalik kõikide jaoks. Peame riigina, aga ka inimestena rohkem hoolima ja märkama, see eeldab muutust nii mõttelaadis kui suhtumises üksteisesse.