Ivo Känd: Edgar Esimese võimuillusioon
Poliitika ongi kompromisside kunst. Erinevalt matemaatikast ei ole poliitilisel ülesandel ühte ainuõiget lahendust. Lahendus saabki selguda erinevate huvigruppide arutelude käigus juhul, kui poliitik kuulab kedagi peale iseenda.
Eesti kui tervikliku kehandi jaoks oleks parem, kui ka Keskerakond nendes aruteludes osaleks. Selles suunas soovis uue ja ammu oodatud suunana erakonda juhtida kõigutamatu tsaari konkurendina esimeheks kandideerinud Jüri Ratas.
Valituks osutunud Savisaare jaoks jaguneb aga maailm paraku üheülbaliselt omadeks ja vaenlasteks - minu inimesteks ja lihtsalt manipuleeritavateks massi inimesteks. Kõige ohtlikumaks peetakse paradoksaalsel kombel aga oma erakonnakaaslasi - neid, kes julgevad partei esimehe poolt kehtestatud pealiinis kahelda.
Valimiste valikud
Hiljutine Keskerakonna 13. kongress oli märgilise tähtsusega, mõjutades edasist poliitilist arengut Eestis. Erakonna esimehe valimine on küll iga erakonna siseküsimus, kuid valijal on õigus teada, kuidas erakonnad oma sisemisi otsuseid langetavad. Sellest sõltub ju demokraatia käekäik kogu riigis.
Paraku toimus erakonna sisedemokraatia viimsete riismete hävitamine. Sisuliselt raiuti vastupidiselt Eesti kui terviku ootustele ühe suurema erakonna parteipõhikirja tõdemus, et alati ja kõiges on õigus Suurel Edgaril. Kehtestati karm kord teisitimõtlejate erakonnast välja arvamiseks. Esile kerkinud siseopositsioon näitas selgroogu, üritades seista erakonna demokraatia eest. Julge Jüri põhjendas kandideerimist erakonna juhi kohale vajadusega leida ühisosa, sest ollakse väsinud opositsioonis olemisest.
Võõrandumine erakonnas on saanud uut hoogu korruptsioonijuhtumitest, skandaalidest, millele ei ole järgnenud poliitilise vastutuse üksühest võtmist. Tundub, et Keskerakonnas on tekkinud patiseis. Oluliselt toetajaid kaotanud erakond seisab valikute ees ühiskonna kui terviku seisukohalt vaadatuna. Asjata ei öelda, et partei, see on hullumeelsus ühe huvides.
Kui Savisaar jätkab vanade meetoditega, läheb „neljandaks aadri laskmiseks“, kus isemõtlejad sunnitakse savisaarlaste juhtimisstiiliga erakonnast lahkuma, nagu see on kolmel korral juba olnud. Selle tulemusel kahaneb eestlastest toetajaskond veelgi. Erakonda jäävad aga venekeelsed, kes Edgari Esimese kaudu tunnetavad võimalust Eesti poliitilises elus kaasa rääkida. Savisaare lahkumine tekitaks vene valijates peataoleku.
Kas Sõtnik ja Boroditš suudaks võita Lasnamäe venelaste massilist poolehoidu?
Lasnamäel elab ligi 114 000 inimest, neist 70 000 Eesti kodanikku - kellest 30 000 on teatavasti eestlased ja 40 000 venekeelsed kodanikud, kes võivad osaleda ka Riigikogu valimistel. Kui aga need hääled mõne loodava vene partei kätte läheks – loodetavalt valivad nad pigem neile teatud-tuntud Keskerakonna.
Paraku ainult venekeelsetega absoluutset häälteenamust enam ei saa. Loomulik jätk on Tallinna võimust ilmajäämine 2013. aasta kohalike omavalitsuste valimistel. Tuleb tõde tunnistada: ilma Suure Edgarita, kes on kindlustanud erakonnale 2/3 siinsete muulaste häältest, poleks Keskerakonnal mingit jumet. See olukord välistab ka siseopositsioonil uue erakonna loomise, sest ainuüksi vasakpoolsest maailmavaatest jääb valimiskünnise ületamiseks väheks ja puudub ka nahaalsus vahendeid valimata enesekehtestamiseks. Sujuva kergusega oskab seda vaid vilunult arrogantne Savisaar.
Suurele Edgarile vastu hakkajatel ei tasu aga sattuda paanikasse kättemaksu kartuses, ega ju Edgar isegi päevagi nooremaks jää ning eks ta ükskord annab ise alla, tunnetades, et 41 % erakonnast arvab siiski temast erinevalt, kuigi salaja. See tõmbab Tallinna jumala asemiku fantaasiamaailma kõvasti kokku, mis aga on temale arvatagi vastuvõetamatu. Väikeses Eesti riigis ei saa olla suure erakonna juht isepäine eemalseisja. Ta peab seoses valitseva võimuga tekkinud vaikiva ajastu julgelt ja siiralt avatuseks pöörama, vastasel korral on tulemuseks just niisugune isolatsioon nagu praegu.
Võim ja vaim
Eesti arengule oleks kasulik, kui avalikku arvamust ja üldrahvalikku tahet teeniks rohkem tugevaid erakondi. Kuid ei saa ju „Orava –Andrusele“ ette heita, et savisaarlased jätkuvalt oma iidolit ülistavad, aga koalitsioonierakondade edu allikaks on just Savisaar, kelle suurimaks vaenlaseks on Edgar ise. Kes just nende õnneks on oma isikuomaduste pantvang – usaldamatu, vigu tegev ja närvi kaotav. Vaja oleks ettepoole suunatud tarkust, kuid igasugune muutuste jutt kihutab edgarimeelsed veelgi suuremale andumusele. Paraku need Savisaare jagatud „soojad kohad“ lubavad ökonomisti kombel tarkust just tagantjärele...
Kui on võim, siis on ka vaim, paraku ei mahu nad kokku. Võimu ees on inimene alati üksi. Võim tahab allutamist, tahab muuta sind kasvõi näiliselt ülalpeetavaks. Võim kultiveerib madalat enesehinnangut – kõike seda ikka selleks, et hoida seda võimu.
Savisaar on olnud Eesti tipp-poliitik terve veerandsajandi, kuid aeg teeb oma töö meie kõigiga. Ja kui edgarimeelsete elukreedos ilma Savisaareta pole Keskerakonda olemas, siis tõepoolest nende ühekülgsesse fantaasiamaailma Jüri Ratas ei mahu. Missioonitunne on see, mis lubab seista Eestile tähtsate ühiskondlike väärtuste eest, mis vastanduvad ühe inimese võimuhullusele. Inimene, kes kaljukindlalt usub, et ainult temal on õigus ja kõik teised eksivad, on kõige suurem oht demokraatiale – see on võimuillusioon.