Jana Litvinova: Eestikeelsem — venemeelsem

Pärast hiljutisi sündmusi pronkssõduri juures on Eestis palju räägitud integratsioonist. Arvamused ulatuvad seinast seina, alates sellest, et “me oleme venelastele liiga vähe eesti keelt õpetanud” kuni “venelastel olgu ainult üks tee — kohver kätte, raudteejaama ja Venemaale”.

Viimase seisukoha pooldajaid olen sunnitud kurvastama, sest ei meie mehega, meie paljud lapsed ega vanemad ei kavatse siit kusagile ümber asuda. Niisiis ei ole ma ka pädev sellise perspektiivi üle arutlema. Küll aga võin ma praktilise integreerumise tõsise asjatundjana jagada teiega oma mõtteid eesti keele õppimise ning õpetamise asjus.

Lühidalt öeldes, ma pean kodanikuühiskonna rahu ja õitsengu tagatiseks olukorda, kus mitte-eestlased valdavad riigikeelt algtaseme nõuetele vastavalt. Loomulikult, ideaalis oleks hea nad pärast seda ka siniste passidega varustada, kuid see pole hädavajalik. Kõige olulisem on, et mitte-eestlased saaksid suheldud eestlastega seal, kus see on hädavajalik (teenindussfääris) ja et nad ei liiguks eesti keele õppimisel algtasemest kaugemale.

Keeleinspektsiooni ülesanne peaks olema kontrollida, et kohalike mitte-eestlaste keelepagas ei ületaks 300 sõna, sest just see tase kindlustab raudselt eestlaste ning mitte-eestlaste vastastikuse mõistmise ning usalduse. Ah et miks? No eks otsustage ise.

Umbkeelsuse kasulikkusest

Kui minu hästikasvatatud venelasest tütar teaks kõigest 300 eesti sõna ja õpiks vene koolis, siis ei oleks ta pidanud üle elama tõsist vapustust, kuulates, kuidas tema eestlasest õpetaja vannub tunnis nagu voorimees, küsides: “Olete pohhuistid vä?” Ja mina ei peaks talle seletama, et sõna “hui”, erinevalt samanimelisest kehaosast, oli seekord kasutuses mitte soolise, vaid kultuurilise kontakti mõttes ja õpetajanna ei ole mitte matsliku keelekasutusega, vaid hoopis integratsiooni õnnetu ohver.

Kui ma ise valdaksin eesti keelt tasemel “кус ма саан оста натуке пронкс исиклик тарбекс”, siis usuksin ma vähimagi kahtluseta Andrus Ansipi sõnade siirusesse, kui ta kinnitab, et ta ei ole üksnes eestlaste peaminister, vaid euroopaliku riigi peaminister ja seetõttu valmis kaitsma kõigi selle riigi elanike huve. Õnnetuseks olen ma selgeks õppinud oma “asukohamaa” keele ning seetõttu ma mitte ainult ei kuulnud, vaid ka mõistsin valitsusjuhi nalju sel teema, et Tõnismäele olevat maetud “kas purjus marodöörid, kellest tankist üle sõitis, või siis kained, kellest joobnu üle sõitis”.

Mõelge nüüd ise, kui Eesti riik oleks omal ajal seisnud hea selle eest, et ma jääksin selleks, keda on kombeks nimetada “umbkeelseks muulaseks”, siis oleksin ma 8. mail tõenäoliselt heldimusest nutma puhkenud, kui nägin peaministrit mureliku näoga asetamas pärga hauatähise juurde, mis on tema käsul marodööride haualt teisaldatud. Aga mulle, paraku — nagu ka teile, kallid eestlastest kaasmaalased — on selge, et peaministri nägu ei muutnud kurvaks mitte lein lahinguväljal langenute pärast, vaid tõsiasi, et ta oli sunnitud selles pärjaasetamise tsirkuses osalema.

See selgus ei aita aga kahjuks kuidagi kaasa minu integreerumisele. Võib-olla tundub see imelik, aga ma eelistan sõltumata sellest, et loen Eesti Päevalehte, ikkagi tiblaks jääda (kuigi nimetatud väljaande turundajad kinnitasid paar aastat tagasi kõnealuse paradoksi võimatust oma reklaamlausega: “Ei loe Eesti Päevalehte? Järelikult — tibla!”). Loen ka Delfi ning eestikeelsete ajalehtede internetikommentaare — ikka neidsamu, kus soovitatakse vene tarakanidel roomata oma pessa — Venemaale, ning nimetatakse meid varasteks ning prostituutideks.

Vähe sellest — ma suudan hõlpsasti endast omainimese muljet jätta, tsiteerides tuntud lauset “Kui Arno isaga koolimaja juurde jõudis, olid tunnid juba alanud” ja olen läbi lugenud paljud eesti kaasaegse kirjanduse teosed. Nii on jäänud mulle mulje, et eesti kaasaegses proosas on venelane üheksal juhul kümnest olemas esiteks selleks, et äratada eesti soost kangelases mõnevõrra haiglasi seksuaalseid ihasid, seejärel neid ihasid rahuldada ja kõige krooniks lõpetada oma elu enesetapuga. Enne seda on vene rahvusest tegelane reeglina veel möödaminnes eesti kangelase paljaks röövinud või midagi muud niisama idiootlikku teinud.

Võib-olla tundub teile imelik, et eelkirjeldatud nähtused ei aita minu lojaalsust Eesti riigi suhtes suurendada? Mõningal määral on seesinane lojaalsus minus aga siiski veel alles — ma ei roninud pronksööl Hugo Bossi firmapoe aknast sisse endale ilusaid hilpe selga proovima, kuigi armastan vaatamata väiksevõitu sissetulekule hästi riietuda. Nii ongi ainus tunnus, mis minu kui “tundmatu vene päti” eest hoiatab, tavapärane päevalilleseemnete pakk mu taskus.

Seisus kohustab

Praegu räägivad kõik, et 15 aastat integratsiooni pole vilja kandnud. Kuidas nii? 15 aastaga olete õpetanud eesti keelt vähemalt sajale tuhandele muulasele, kellest igaüks vastavalt oma keeletaseme täiustumisele saab teada järjest enam huvitavat selle kohta, kuidas põlisrahvus temasse tegelikult suhtub. Ja lõviosa nendest eesti keelt õppinutest on noored, koos sellele eale omase maksimalismi ning sooviga omade eest seista. Järeldused on iseenesestmõistetavad. Tõsi, need, kes ei suutnud omal ajal vene keelt meelest pühkida, ütlevad mulle, et vene Delfis nimetatakse eestlasi “kuraditeks” ja “tšuhnaadeks”. Nimetatakse, seda küll. Aga mitte ükski venekeelne ajaleht, erinevalt eestikeelsetest, ei ole endale sedalaadi väljendeid lubanud. Ja veel, vabandage — see on ju teie rahvusriik. Aga rahvas, kellel on riik, peab mõistma — seisus kohustab.

Kas te ei ole tähele pannud, et iga teine muulane mõistab suurepäraselt kõike, mida te räägite? Või ei ole kõik teie hulgast veel märganud, kuidas te olete allasurutud vähemusest (kelle hulka kuulumisest võõramaiste vallutajate võimu all elatud aastasadade jooksul vaieldamatult andis märku teie emakeel) muutunud allasuruvaks enamuseks (mis paneb teie õlgadele paratamatult tõsise vastutuse)? Oleks aeg seda endale teadvustada ja ehk isegi võtta vihatud kolonisaatorite kogemusest üle üks tõde, mille nende lapsed endale emapiimaga sisse imevad: on asju, mida ei öelda. Ei öelda, kui soovid rahu, mitte sõda.

Mul on hea sõber, kellega koos õppisin ülikoolis ja alustasin ka eesti keele õppimist. Meie esimene lause, mille omandama pidime, oli: “Vabandage, palun, ma ei valda veel hästi eesti keelt!”, pärast seda võis vestluskaaslase kannatlikkusele lootes üle minna vene keelele.

Hiljem, nagu näete, sain mina eesti keele selgeks. Aga mu sõber, kes on elanud Eestis peaaegu 20 aastat, ei õppinudki kohalikus keeles korralikult rääkima — see esimene lause, mille me selgeks saime, aitab teda koos ta särava naeratusega siiamaani kõigist olukordadest välja. Vähe sellest — ta jumaldab kõike eestilikku ja armastab väga kõiki eestlasi. Eriti aga peaminister Ansipit, kes isiklikult austas 8. mail sõjaväelaste kalmistul käies Teises maailmasõjas langenute mälestust. Tal on kerge praegusesse olukorda niimoodi suhtuda, sest ta ei mõista sõnagi sellest, mida ümberringi kõneldakse. Šura, ma kadestan sind, sest sa saad puhta südamega usaldada kõike, mida Eesti riigis tehakse!