JUHTKIRI: Eesti pole pronksiööst midagi õppinud
Mõned päevad tagasi kirjutas Ainar Ruussaar, et pronksiööd tekitasid 20-30 miljonit kahju, kuid selle raha eest saime tõuke küberkaitseks, näha ja tunda oma vaenlasi, innustust rahvustundele ja pildile jõudsid venelased oma probleemidega.
Majandusanalüütik Maris Lauri leidis tänases Eesti Päevalehes, et tegelikult ei juhtunud pronksööst Eesti majandusele mitte midagi halba, pigem vastupidi. Vene sanktsioonde tõttu muutus Eesti kaubavedude struktuur mitmekesisemaks nii sihtkohtade kui ka veetava poolest. Teiseks kasvas Venemaa kaubanduspiirangutest hoolimata (või nende tõttu) Eesti eksport Venemaale (8%), kuid vähenes Vene toodete import (39%).
Maris Lauri lisab, et pronksöö sarnased mässud on teistes riikides tavapärased ja ettevõtjad on nendega arvestanud. Ja nii ta on – Kreekas toimuvad kokkupõrked ei ületa enam uudiskünnistki ja sealsele märulile on leitud hoopis uus sümbol - tänavakoer Loukanikos. Muide, tundliku sotsiaalse närviga koer on alati protestijate poolt.
Nii Ruussaarel kui ka Lauril on õigus. Aga õigus on ka Juhan Kivirähkil, kelle hinnangul viis pronksöö „eestlaste ja venelaste vastandumisele, venekeelse elanikkonna usalduse vähenemisele Eesti riigi vastu – tuues seega kaasa just neid tagajärgi, mis kõige paremini tõukasid eestis elavaid venelasi Eestist eemale, Venemaa „kaastundlikku“ rüppe.“
Siinkohal on sobiv tõmmata hetkeks hinge ja mõelda, mis järeldusi on viis aastat tagasi toimunust teinud Eesti riik või tavalised eestlased?
Tõenäoliselt ei saa me iial päris täpselt teada, kuidas korraldasid pronksöö järel oma töö ümber Eesti julgeolekuasutused (nende töö efektiivsust saame aga hinnata sellega, kui rahulik on elu Eestimaal).
Ent mida me teame, on see, et hiljutine integratsioonimonitooring väidab, et keskendume endiselt liialt eesti keelele, kuigi see ei taga ju lojaalsust riigile. Samuti ei saa teha inimeste kohta järeldusi lähtudes nende kodakondsusest, mida samuti oluliseks oleme pidanud.
Nii resümeeribki uuringu üks autoritest, professor Marju Lauristin: „Meie monitooring näitab üht: Eesti lõimumispoliitika vajab uut lähenemist, mis oleks vähem politiseeritud ja arvestaks rohkem inimeste tegelikke hoiakuid, võimeid, olusid ja motiive.“
Teisisõnu – võib öelda, et on valdkondi, kus riik pole viie aastaga oluliselt targemaks saanud. Nii puudub tänaseni Eestis siseriiklik ühtsus erinevate piirkondade ning siin elavate inimeste vahel. Kui nüüd tundub, et riik jätkabki senisel kursil, võiksime siiski mõtiskleda selle üle, mida võiksid toonasest õppida tavakodanikud.
Üks järeldustest võiks olla see, et mõningate muukeelsete kaasmaalaste ebalojaalsuses süüdistamise asemel tuleks vaadata endasse. Kas me ise, virisedes ja vingudes, ikka oleme lojaalsed? Ja kui oleme, siis kas teadvustame, et iga ving (ja mitte konstruktiivne kriitika!), mida lähikondsetega jagame, tegelikult murendab ja lõhestab. Ja mida rohkem vingusid, seda rohkem pettumust, kuni ühel päeval...
Esialgu on säärane pettumus viinud suurte streikide või meeleavaldusteni – õpetajad, ühistransport, ACTA-vastased. Ja kuigi streikimine on demokraatlikus ühiskonnas normaalne nähtus, siis pettumus oma riigis on julgeolekurisk, millega on KAPO abil raske võidelda. Ja ega vist peagi. Mida aga tegema peaks? Vähem virisema ja nautima oma riiki sellisena nagu ta on. Kuniks on.
