JUHTKIRI: Poliitikud ärgu oodaku meedia tuge Liibanonist vaikimisel
Vägisi jääb mulje, et ametit maha paneva kaitseministri Jaak Aaviksoo poolt Narva-Jõesuus alanuks kuulutatud strateegilise ebatõe või vähemalt taktikalise vaikimise aeg ongi käes.
Sellest ärme räägi, toda ärme käsitle, paati kõigutada ei tohi, kus on teie patriotism jne. Tungivad soovitused ajakirjanduslikele enesepiirangutele on kaetud õilsate sõnade glasuuriga.
Delfi ebamugavustunnet doktriinilaadsete seisukohavõttude ees süvendab kõrgelt riigiametnikult saadud teave, mille kohaselt ongi Eesti riik otsustanud Liibanoniga seoses võimalik vähese teavituse ning piiratud informatsiooniga läbi ajada.
Kõik see oleks arusaadav, kui me räägiksime tõesti röövitute perekondade mure respekteerimisest, kuigi ka neid ei saa ühe isikupäratu massina käsitleda. Seal kus osa lähestest soovib delikaatsust ning privaatsust, tahab teine osa võib-olla just ajakirjanduse vahendusel oma muret leevendada. Privaatsusreeglite rikkumine on taunitav, võimaluse pakkumine oma mõtete väljendamiseks aga tavaline ajakirjanduslik töö, mida nii president kui tema nõuandjad suurepäraselt teavad.
Veelgi enam on tavaline ajakirjanduslik töö aga võimalikult rohke informatsiooni edastamine sündmuse kohta, mis on üks kõige dramaatilisematest eestlastega välismaal juhtunud asjadest. Oleks tragikoomiline, kui Eesti press vaikiks röövitute identiteedi ning nende käekäigu detailide osas, samal ajal kui välismaa portaalides lehvitataks juba nende ID-kaartidega ning kirjeldataks üksikasjaliselt otsinguid.
Eestlaste röövimine Liibanonis on sündmus, mille suhtes valitseb nii suur avalik huvi, et vaikimine oleks ajakirjanduslikult ebaprofessionaalne. Tegelikult on teie, riigimeeste, poolt ebaprofessionaalne seda isegi soovitada.
