Jüri Pino: Norrakad on lambad! Eestlased ja setud samuti
Film näitas meile jääkaru rasket elu. Ujud seal külmas meres hästi ettevaatlikult morskade lesila juurde, hüppad veest välja ja hakkad esimest ettesattunud lihalooma nätsutama.
“Näe, see seal kõrval ärkas üles, vaatas: ah, mind ei sööda, magas edasi,” märkis Raid.
Nii see välja nägi, neh.
Tundub, et nii näevad välja ka massimõrvad. Tuleb kuhugi sihuke püssiga ullike, hakkab tuld andma ja muudkui annab, kuni lõpuks jõuavad kohale volitatud isikud. Kes siis tüübist jagu saavad.
Seks ajaks on ikka päris palju rahvast hukka saanud. Sest keegi ei hakka vastu.
Ära tee!
Ära löö!
Ah, mind ju ei sööda ega tapeta…
Kõlab küll küüniliselt, aga kui panna suhtesse, siis 76 norrakat oleks meie kandis umbes sama kui 19 inimest niisama heast peast maha notitud.
Norrakaid, nimelt, on meist neli korda rohkem.
Siis tuleb see ebameeldiv küsimus — miks te, kuradid, vastu ei hakanud? Isegi ei üritanud?
Norrakad.
Viikingid.
Islandi, Gröönimaa asustajad, Ameerika esimesed ülesleidjad.
Kuhu te peaksite pärast surma minema, ah? Vihjeks — sel paigal on 512 ust, iga hommik algab kuldilhaga ja õlut voolab hirvesarvest.
Aga te lasksite ennast lihtsalt maha tappa.
Sellepärast teid ka nii palju hukka sai.
Nõukogude jalaväelase lahingukomplekti kuulus 120 padrunit. Neli pidet, ühes 30 tükki. Sellega tapab küll… aga mitte nii palju.
Kui just ei tapeta lambaid.
Lammas teeb mää ja laseb endale kuklasse lasta. Vabalt. Sellepärast ta lammas ongi.
Need 68 Norra noorpoliitikut, kes seal hääldamatu nimega saarel maha notiti, olid lambad.
See Breivik poleks elu sees saanud sellist mõrva korda saata, kui keegi kas või üritanuks teda maha joosta. Mees, kes üritab ärapööranud ullikest maha joosta, võtab rohkem kui ühe kuuli endasse. Ta lihtsalt ei jää vähesest tinast maha.
Iga terroristi idee on ju „mind kardetakse, mina ei karda kedagi“. Sestap nii lihtne vist ongi ringi jalutada ja rahvast nottida. Keegi ju vastu ei hakka.
Ära tee! Ma olen liiga noor!
Kui vanalt siis juba koolda võiks?
Midagi on pagana haigelt viltu selle ilmaga, mida täiesti julmalt ja aina enam ära kasutada võetakse. Lambad… ainult noti.
Norrakaid nüüd kirutud küll. Mis me ise paremad oleme? Meie värsked seitse kangelast — need Pantvangi-Vellod, noh — lasid ju ennast täpselt samamoodi kerge käega ära röövida. Keegi kas või üritas vastu hakata? Pole nagu kuulda olnud… Ja poleks nad vastu hakanud ka siis, kui neid oleks sealsamas kuskil tolmusel teel maha lööma hakatud.
Ekstreemsportlased ja muud “väljakutse vastu võtjad” muidugi ongi kamp argpükse. Minu isiklike kokkupuudete järgi vähemalt. Pole seda vedru enam valges mehes.
Kui juba soigumiseks läks — augusti alguses peetakse Setu Kuningriigi päev maha. Ma olen kah setu. Ja täismundri ehk rahvariide manu kuulub puss saapasääres. Meid on seal selliseid palju.
Kuid kas oleks mul neid mune, et kui peaks seal mingi jama juhtuma, olla see mees, kes vähemalt üritabki ahvi maha joosta, kone ära võtta ja ülepea käituda John Silveri lause järgi: kes homme elus, hakkab surnuid kadestama. Kui ka julge hundi rind on tina täis.
Või teistel saapapussi meestel? Oleks mune? Mul? Teistel Joorkadel, Petradel, Paulidel…
Väga tahaks uskuda.
Väga tahaks mitte kunagi teada saada.
