Jüri Pino: Suvest, väga vinguvas kõneviisis
Ui, vui, ütlen ma teile, lisades veel kord, et paremini meelde jääks: ui, vui.
Ja ma mõtlen seda tõsiselt.
Vahel kohe hakkad keset suve igatsema, et oleks kord juba harjunud november õue peal. Külm, tuul, vihm ja kõik juurdekuuluv.
Kuigi suve on hädine kaks nädalat ehk olnud.
Aga on ka suvi olnud.
Millest annab tunnistust, et kõik inimesed keeravad justkui natuke ära. No võibolla mitte siiski kõik. Aga paljudele sõpradele tuleb segane pilk silmi. Vaatad lähemalt – mõtlevad ainult õllele, grillimisele ja et midagi teha küll ei tahaks.
Muudkui vedeleks. Soovitavalt kuskil linnalähedases maarajoonis, kuhu veel taksod tulevad, kui on vaja siirduda. Päike... osoon... kõrbeva liha hais...
Idüll, mis. Kuigi sellest võib jubedalt ära tüdida. Pidu peo otsa... nojah, on ju liiga palav, et pliidi alla tuld teha, siis mõtledki, et, ah, olgu täna veel vorstikesed...
Ja veel täna. Mis on juba homme.
Ja ülehomme.
Lõpuks hakkab kõht valutama. Vastavalt tuleb tigedus kah. Põrnitsed kõiki neid kalleid sõpru, kes rõõmuga viinerit sisse vuhivat, õlut peale ajavad ja mõtled. Igasugu mõtteid mõtled.
Mis pole üldse rõõmsad. Tulevad meelde NYC inimesed, kes peavad oma Wisconsini sugulastele seletama, et nende igapäevane elu ei möödu sugugi rajal baar-muusikal-restoran-ööklubi. Teie pärast me seda teeme, seletanud üks. Muidu oleme kasinad, usinad, õpilikud ja muidu puhta põllekesega. Tööl käime ka. Ausõna! Newyorgikas!
Või olid nad Idahost.
Või kust tahes.
Kõigil suurlinlastel pidi oma sugulastega-sõpradega-tuttavatega ju sama häda olema.
Ja tuleb meelde üks oma sugulane, kellel ise kaela peal käidud. No mis võib olla keset haruldast head suve parem kui ärgata üles, teha krõks ja siis kukkuda Pihkva järve? Siis panna käima uhhaa, milles kalad veel siputavad – nii värsked. Ja läheb jälle pidu käima...
Õu telke täis.
Vaatas kord mu sugulane kõike seda rõõmsat kampa oma õues ja ohkas: praegu olete te kõik siin, aga kus te siis kõik olete, kui on november, lumi, vihm, tuul, udu ja küla kolmeteistkümnes majas on ainult kaks suitsu...
Jah, tõepoolest, kus me siis kõik oma vorstihunnikute ja õllekoormatega oleme. Kaugel... külm... bensiin kallis... ei viitsi....
Võibolla homme, võibolla tuleval talvel, aga siis kindlasti.
Kindlasti, kindlasti.
Päev või kolmas pärast sünnipäeva võttis naabrimees mu autootsa peale, viis poodi, tõi tagasi kah. Kurtsin talle – näed, Sanja, praegu meil muudkui käiakse külas, sul käiakse, elu nagu pillerkaar, aga ükspäev on ju oktoober, siis november ja mis siis saab.
Naaber on suvitusasulas juba viiendat aastat. Talviti ka.
Siis ei olegi midagi ega kedagi, ütles naaber. Siis istume siin sinuga kahekesi nagu kaks kuhtunud ronka, roogime lund, kirume valitsust ja ootame uut kevadet, kui me jälle kõigile meelde tuleme.
Ju ta nii on.
