Jüri Saar: (Poliitiline) järelhüüe kandidaat T-le
Nii öelda tegi poliitilise harakiri, mida oli ette valmistanud mitme varasema sammuga. Kindlasti võis lugeda riskantseks teoks lasta end esitada poliitilises isolatsioonis oleval poliitilisel jõul presidendi kandidaadiks. Kui aga samal ajal jätkata selle poliitilise jõu avalikku sõimamist, muutub asi juba üsna absurdihõnguliseks. Rünnata pärast niisuguseid samme avalikult ametis olevat Eesti Vabariigi presidenti ja peaministrit, on tegu, mis nõuab lausa erilist teotahet ning ülemäärast julgust.
Otse uskumatu on näha teleriekraanilt kedagi väitmas, et ma kirjutasin järelehüüde president Merile ja võib-olla kirjutan ka „sulle, ilves”. Väga raske on ette kujutada labasuses veel madalale langemist kui pidev demonstratiivne vastaspoole sinatamine, tema sõnavõttude regulaarne katkestamine. Inetu oli vaadata, kuidas T. väitis, et valmistas ette president Ilvese eelmiste valimiste poliitilise manifesti, milles president midagi ei teadnud. Võib-olla valmistati midagi taolist tõesti ette ka korporatsioonis kui meeskonna osas, kuid T. sai seal osaleda ainult nimetu kirjutajana. Selliste asjade takka-järgi esile toomist nimetatakse žanrina „lakei memuaarideks”, kui T. seda juhtumisi ei tea.
Samas on ju teada varasemast, et kandidaat T-l on probleeme enese impulsside kontrolli all hoidmisega. Omal ajal kasutatud solvavad väljendid välisministri aadressil ja joobes viibimine autoroolis tõid kaasa tema vallandamise välisministeeriumi kantsleri ametist. Mis oli absoluutselt õige ja ainuvõimalik reaktsioon valitsuse poolt.
Kõrge riigiametnik võib olla andekas või vähemandekas, pikk või lühike, hallipäine või kiilakas, mis iganes, kuid käitumiselt ja väljaütlemistelt peab ta olema tasakaalukas. Kui ta seda pole, pole tal kohta ka sedasorti ametites ja just selles võis teleauditoorium kahe tunni jooksul veenduda.
Võib-olla kujutas etteaste endast hoolikalt kavandatud etendust, mille eesmärgiks oli president Ilvese diskrediteerimine avalikkuse ja Riigikogu liikmete silmis määral, et president jääb Riigikogu liikmete poolt valimata. Efekt oleks sarnane, kui smokingit kandvat härrasmeest ründab ootamatult kuri koeranähvits, kes talle kihvad sääremarja lööb ja püksisääred katki rebib ja muidu ebamugavasse olukorda paneb. Nii võib ju härra pea kaotada ja midagi ekstravagantset teha. Pealtvaatajad võiksid siis näha suurt kasvu mehe koomilist võitlust väikese krantsiga, paanilist põgenemist, kuulda võib-olla isegi ebatsensuurseid väljendeid, mis kõik härrasmehe renomeed tublisti allapoole kisuks. Koer ei tohiks olla suur ja tugev, sest sellise eksistentsiaalset ohtu kujatava vastasega hakkama saades, võib smokingit kandev härra koguni võitjana olukorrast välja tulla. Ja alles teises vaatuses astuks lavale päris kandidaat, kellel T. pidi vaid teed puhastama. Ei tea, kas võis olla sellist plaani, kuid eileõhtuse debati tegelikuks tulemuseks sai president Ilvesele lisatoetuse hankimine, sest ta sai kõigi rünnakute elegantse tõrjumisega suurepäraselt hakkama. Ei imesta, kui homme selgub, et T. ei saa isegi mitte talle lubatud 26. Keskerakonna fraktsiooni häält. Elame, näeme, nagu ütlevad venelased. Mis see kõik aga talle sisemiselt maksma läks, teab vaid debatis vaieldamatuks võitjaks tulnud asjaosaline ise.
Üks eileõhtusest saatest pärit T. „pärl” oli muidugi väide peaminister Ansipi kohta, et see töötas nõukogude ajal sam-poliidina s.t komandöri asetäitjana poliitalal. T. väitel olevat kõik poliitala asetäitjate kohad olnud sõjaväeluure töötajate legaalsed katted ja seega töötas tulevane peaminister sõjaväeluures. Tule Jumal appi, või nii lihtne asi oligi. Tegelikult juhtus pärast ülikooli lõpetamist regulaarselt nii, et värskeid reservohvitsere võeti kaheks aastaks teenima punaarmeesse. Kuna vajati suurel hulgal madalama astme ohvitsere, polnud kellelgi võimalust militaristidele vastu vaielda. Arvata, et nii sattuti kohe tööle sõjaväeluuresse ja hakati Štirlitzina keerukaid ülesandeid täitma, on ikka küll väga lihtsameelne arusaam. T-l on tõsiselt vedanud, kui süüdistatav talle riiklikus ETVs esitatud avaliku laimu eest süüdistust ei esita, mida ametlikus korras lahendama hakatakse.
Raske on öelda, kas tegemist oli kavatsusliku enesehävitamisega või kaotas ründaja järjekordselt enesevalitsuse ja kontrolli oma käitumise üle, kuid tulemus oli tema jaoks masendav. Niisugune inimene sobib vaevalt mingisse avaliku tähelepanu all olevasse ametisse rääkimata tema sobimisest Eesti riigipea kõrgele kohale. Oli täiesti loogiline ja inimlik, et president Ilves pärast saate lõppu T-le kätt ei tahtnud anda. Mis sa klähviva krantsiga ikka sekeldad!
