Kalev Rattus: Neli tasu ühe muusikapala eest - seaduslik ja normaalne
Ilma autori loata on teoste kasutamine keelatud ja isegi karistatav.
Loomulikult huvitab iga autorit, et tema teoseid kasutataks, sest see annab talle võimaluse saada tasu. Sisuliselt on tegemist investeeringute kaitsega, kuna nii autor kui ka tema teose kirjastaja on sellesse teosesse investeerinud, ning tahaks selle eest ka midagi tagasi saada.
Autoriõiguse seadusest tulenevalt on iga kasutaja, kes teost kasutab, kohustatud sõlmima autoriga lepingu, kus on fikseeritud, millisel viisil teost kasutatakse ning kui palju selle eest makstakse. See on autori seisukohast oluline seetõttu, et autoril on õigus iga erineva õiguse andmise eest, samuti igalt erinevalt kasutajalt eraldi tasu saada. Seda printiipi nimetatakse autoriõiguse teoorias kumulatiivsuse printsiibiks. Mida see praktikas tähendab? Toon näite.
Kuku Raadio edastab eetris Raimond Valgre “Saaremaa valssi”. Temal on leping teose edastamiseks eetris ja ta maksab selle eest. Kuma Raadio edastab kokkuleppel Kukuga sama programmi, seega ka “Saaremaa valssi”. Kuid kuna Kuma on Kuku Raadioga võrreldes uus kasutaja ning toodab programmi oma nime all, siis on ka sellel iseseisev leping teose edastamiseks ning ta maksab selle eest tasu. Järvamaal on kaabellevifirma Võrgud, mis enda poolt pakutavas programmipaketis taasedastab ka Kuma Raadio programmi ja seega ka “Saaremaa valssi”. Kuna ka see on eelmistest kasutajatest eraldi olev kasutaja, siis on ka Võrkudel eraldi leping teose taasedastamiseks oma kaablivõrgus ja ta maksab selle eest tasu.
Järvamaal on baaripidaja Jaan, kes oma baaris kasutab külastajate lõbustamiseks muusikat, mis jõuab temani läbi eelnimetatud kaablivõrgu. Kuna ka tema on iseseisev teose kasutaja, siis ka temal on leping. Kuid tema leping sisaldab õigust teose avalikuks esitamiseks tehnilise vahendi või protsessi kaudu (raadio, tv, plaadimängija vms) ning ta maksab selle õiguse eest. Siinjuures on vaja rõhutada, et tegemist ei ole mitte “muusika kuulamisega” baari töötajate või külastajate poolt. Nemad ei ole ka seaduse järgi muusika kasutajad. Muusika kasutajaks on siin juriidiline isik (minu näites baar, aga ka pood jne), mis avalikus kohas korraldab oma külastajatele muusika esitamist. Ja seaduse järgi pole vahet, kas see toimub elavas ettekandes, raadio kaudu, plaadi pealt vms.
Seega on minu näites toodud juhul ühe ja sama teose sisuliselt samaaegse kasutamise korral autoril õigus nõuda lepingu sõlmimist ja tasu maksmist nelja erineva kasutaja poolt. “Saaremaa valsi” puhul on selleks loomulikult mitte autor, vaid tema pärija. Kuna tegelikult on kõik olulised muusikaautorid ja -kirjastajad oma õigused andnud esindada Eesti Autorite Ühingule, siis tuleks eelnevas näites asendada sõna “autor” sõnaga “EAÜ”.
Toodud näide tekitab osas lugejatest kindlasti raevuhooge ja mahasurumatut tungi hakata EAÜ-d pressi või interneti kaudu jälle sõimama. Kuid eelnev näide põhineb autoriõiguse seadusel (jätsin välja viited paragrahvidele, kuna kirjatükk sai niigi pikk) ja kogu maailmas see asi just niimoodi käibki. Valdavalt ka Eestis, muide. Enamusel muusikakasutajatest on EAÜ-ga lepingud sõlmitud. Ajakirjanduse poolt ikka ja jälle üleskeerutatav vaht “vaeste maapoodide” ahistamisest EAÜ poolt on järjekordne näide sellest, kuidas press selle nimel, et oma väljaannet müüa, ei püüagi asja sisu mõista.
Tavaliselt on kõik oponendid püüdnud väita, et toimub mingi “topeltmaksustamine”, et raadio oleks nagu juba poodide eest maksnud. Tegelikult see nii ei ole. Ükski ringhäälingujaam ei ole maksnud ühegi poe eest, sest nagu eespool öeldud, nad kasutavad erinevaid õigusi. Ja erinevate õiguste kasutamise eest tuleb ka eraldi maksta.
Topeltmaksustamisega oleks tegemist siis, kui ühelt ja samalt isikult, ühe ja sama õiguse kasutamise eest küsitaks tasu kaks korda. Seda aga ei toimu.
Toon veel ühe näite. Staadionikontsert. Kontserdikorraldaja maksab tasu teose avaliku esitamise eest. Kontserti edastav telejaam maksab tasu teose edastamise eest televisioonis. Kui samalt kontserdilt salvestatakse nn live-esitusega helikandja, siis maksab salvestamisõiguste eest plaadi produtsent. Jälle kolm eraldi lepingut, kolm eraldi tasu, ehkki tegelikult bänd mängis lugusid ainult ühe korra. Selliseid näiteid võiks tuua veel ja veel.
See on autoriõiguse spetsiifika ja seda peab teadma ja sellest aru saama. Autoriõigused on tagatud meie põhiseadusega ning “Inimõiguste ülddeklaratsiooniga”. Asjaolu, kas üks seadus kellelegi meeldib või ei meeldi, või kas sellest saadakse aru või mitte, ei oma juriidilist tähendust. Siin ei ole palju mängumaad ka võimalikeks seadusemuudatusteks, sest Eesti on seotud mitmete rahvusvaheliste lepingutega, mis määravad ka mängureeglid.
Autor on Eesti Autorite Ühingu tegevdirektor.
