Karmo Tüür: Venemaa muutub – kodus keeratakse kraane kinni, välismaailmale avanetakse
Venemaa suudab ikka ja jälle kõneainet pakkuda. Üheaegselt toimuvad selles riigis muudatused, mis annavad erinevaid signaale – sisemine sulgumine ja väline avanemine ühekorraga.
Kas mäletate, milliste sõnadega tuli troonile Venemaa eelmine president Dmitri Medvedev? „Vabadus on parem kui mittevabadus“. Venemaa enda publik ja laia maailma poliitikavaatlejad ohkasid rõõmsalt ja asusid rääkima sulast, mis peaks Venemaa uueks muutma.
Pisut hiljem sai ka leebeimatele hindajatele selgeks, et mingit suurt sula siiski tulemas pole, kuid siiski püüti tabada väiksemaidki muudatusi, mida võiks tõlgendada liberaalsete ja demokraatlikena. Tuleb tunnistada, et neid märgikesi ikka leidus.
Paraku on needki vähesed märgikesed saanud nüüd tagasikäigu. Vaid mõni kuu pärast Vladimir Putini naasmist presidenditoolile räägivad needsamad vaatlejad murelikult kruvide kinnikeeramisest.
Kubernere valitakse ... või siis mitte?
Demokraatia sepikojaks peetakse ikka kohalikke omavalitsusi ja nendes toimuvaid valimisi.
Venemaa reaaliates pole nendel ühikutel aga paraku suuremat rolli (kui jätta kõrvale üksikud megapolised) ning võim on koondunud rohkem föderatsioonisubjektide tasemele. Seetõttu võeti tõelise demokraatiapuhanguna tagasipöördumist kuberneride valitavuse põhimõtte juurde Medvedevi ajal.
Putini võimule naasmise järel on aga asi veidras vaheseisus. Ühelt poolt pole veel kuberneride valimise kord isegi jõustunud, kuid juba hinnatakse ümber konkreetsete kuberneride võimet püsima jääda. Kui siiani oli peamiseks, kui mitte ainsaks kriteeriumiks Kremli heakskiit, siis nüüd on muutunud oluliseks ka populaarsus – ehk siis võime valimistel hääli koguda.
Teisalt aga kinnitatakse keskvõimu tasandil praegu kuberneride hindamise kriteeriumeid. Ehk siis valida rahvas ju isegi võib, kuid ainult Keskusest heakskiidetud persoonide vahel ja ka valitute püsimise üle otsustatakse mujal. Seega – alt üles põhimõtte asemel saab oluliseks ikkagi ülalt alla elukorraldus.
Vabaühendused pole enam vabad
Teine kruvide keeramise näide on Putini tulekuga ühel ajal kurikuulsalt valmis sepistatud „välisagentide seadus“. Selle kohaselt peavad end välisagentidena arvele võtma kõik Venemaa vabaühendused, kes saavad välismaalt raha ja sekkuvad poliitikasse.
Tuleb tunnistada, et sellisel mõttekäigul on isegi ratsionaalne uba olemas, juhul kui lähtuda hirmust nn värviliste revolutsioonide või araabia kevade sarnaste sündmuste levimise ees. Ning mis seal salata, väljapoolt mõjutatavad ja rahastatavad organisatsioonid tekitavad muret igas riigivõimus.
Kuid paraku satub sellise määratluse alla suur osa Venemaa ühiskondlikult aktiivsetest tegelastest. Riigi enda rahakraanid on üsna ahtakesed ja välisgrantide taotlemine levinud. Ning poliitikasse sekkumisena võib tõlgendada ju igasugust aktiivsust. Välisagendi nimetus kui selline pelutab aga aktiivseid kodanikke vabaühendustest eemale.
Suletuse õhkkond
Vladimir Putinit ümbritseva suletuse ja piirangute õhustiku parimaks näiteks oli kasvõi tema enda inauguratsioonitseremoonia. Moskva kesklinn tühjendati inimestest ja Kremlit piirasid märulipolitsei masinad – rabav erinevus võrreldes muude kroonitud ja kroonimata riigipeade võimuleasumise tseremooniatega.
Sellele päevale järgnenud poliitilised muudatused panevad publikut muretsema. Olukord muudab seda veidramaks, et Putini meeskond tühistab ridamisi praktiliselt kõiki Medvedevi reforme, olgu selleks isegi nii tühised nagu nn kella-reform (Medvedevi ajal loobuti kellakruttimisest kaks korda aastas, nüüd lubatakse see otsus „ümber vaadata“).
Üks kummalisemaid tulemusi sellistel kontr-reformidel on see, et tagantjärele hakkab Medvedev paistma tõelise liberaalina – ehkki tema presidendiks olemise ajal oli tõsiseid kahtlusi, et kas Vene kotka kahe pea (antud juhul siis Medvedev ja Putin) vahel on ikka mingeid erinevusi.
Kahepäine Venemaa kõnnib praegu kahte suunda korraga – sisemiselt sulgutakse (olgu näiteks kasvõi kohtuprotsess skandaalse Pussy Riot pundi üle) ja välimiselt avanetakse (koostöö NATOga Afganistani teemal ja liitumine WTOga).
Veider värk, kas pole? Aga vähemalt põnev.
