Kerttu Rakke: Hiinast, armastusega ja apoliitiliselt
Pärast paaripäevast tutvumist Hongkongi kõrghoonete ja Macau efektsete kasiinohotellidega tundus mandri-Hiina esimesel pilgul halli ja hiiglasuurena nagu Nõukogude Venemaa. Paari päevaga see ettekujutus küll hajus, ent kunagise suure kodumaaga oli sarnasusi küll — juba suurus ja rahvarohkus on sarnased, andes aimu võimust ja võimsusest.
Marsisammul tööpostile
Kommunistlik režiim on Hiinas jätnud oma jälje. Mao Zedongi pildid ripuvad paljudes restoranides ning tema kirjutatud sõnad on mitmel pool monumendiks saanud ning turistid pildistavad neid rõõmu, mitte irooniaga. Eks suure rahva pikk ajalugu annab tolerantsust ning õigust arvata, et maailm polegi mustvalge (õigemini — punane-sinimustvalge) nagu Eestis.
Praegu enam naised Hiinas sõjaväkke minema ei pea, ent sõjaväelist korraarmastust kohtas mitmel pool. Näiteks jäi mulle silma üks ööpäevaringset valvet korraldav turvafirma. Iga kaheksa tunni järel toimus valvurite vahetus. See polnud lihtsalt ühe inimese tööpäeva lõpp ja teise tööpäeva algus. Töötajad (nii naised kui mehed) rivistusid üles, andsid üksteisele au ning uus vahetus läks marsisammul oma tööpostile. Kohalikud ei saanud aru, mis mulle selle marssimise juures nii nalja tegi…
Liiklus
Erinevalt Euroopast ja praegusest Eestist on Hiinas eesõigus autodel, mitte jalakäijatel. Pole mingi ime, et seisad mitu minutit vöötraja alguses, et üle (tavaliselt mitmerealise) sõidutee minna, ja kui oled mõned sammud astunud, kihutab su eest mööda tuututav auto. Signaali andmine ei tähenda „mine eest”, nagu meil, vaid pigem „mina olen siin”. Tipptundide ajal on signaalitamist eriti palju ning häälekalt. Samas ei näinud ma ühtki tigedat juhti.
Laste turvatoolid pole seal eriti moes. Veelgi enam — keegi ei tee teist nägugi, kui alla 12aastane laps istub esiistmel või seisavad kaks põngerjat sõidu ajal juhi kõrvalistuja ees. Mulle meenus mu enda lapsepõlv seitsmekümnendate algul, kui mõnda aega sain autos ees seismist nautida — enne kui kehtestati reeglid alla 12aastaste sõiduks tagaistmel ning turvavööd kohustuslikuks.
Puhtus
Hiinlased on väga puhtad. Määrdunud autosid seal peaaegu ei näinudki. Kagu-Hiina kliima — soe ja niiske — on hea kasvulava erinevatele bakteritele, ja sellepärast ollakse väga hoolsad, et kõik oleks korras. Kojamehed ei tööta tänavail mitte hommikuti, nagu meil tavaks, vaid õhtuti. Ühes restoranis alustati tavaliselt koristamisega pool tundi enne sulgemist, ja alustati… lambikuplitest!
Restoranides oli väga levinud komme enne söömaasumist loputada kuuma vee või teega üle oma söögiriistad. Teenindaja tõi selleks puhuks lauale kausikese, kuhu loputusvedelik valati. Seda võeti loomulikuna, mitte solvanguna, nagu seataks kahtluse alla restorani puhtus. Lastele võtsid mõned vanemad oma isiklikud sööginõud kaasa — kõik selle nimel, et mitte pisikutega kokku puutuda.
Arvestades rahvarohkust, olid avalikud tualetid väga puhtad. Inimtööjõudu on sealmaal küllalt ning on täiesti normaalne, et igas käimlas, kus vähemalt kuus kabiini, on pidevalt kohal töötaja, kes puhtusel silma peal hoiab. Nõukogude Venemaad meenutasid aga nn augud põrandas — meenus, et veel kakskümmend aastat tagasi olid ka Eestis enamikes raudtee- ja bussijaamades taolised kempsud. Euroopalikumates söögikohtades on muidugi eurooplase jaoks kodused potid, ent hiinlased pidavat eelistama kükitamist. Seetõttu on mõnes kohas sildid „WC poti peale mitte seista” vmt.
Lisaks nostalgiahõngule on aga Hiinas palju sellist, millesse armuda ning mille järele igatsema hakata.
Arhitektuur
Hiinlased ise ütlevad, et kui sa pole kolm päeva kodust välja saanud, võid olla kindel, et tänavapilt on juba muutunud. Uhkeid uusi kõrghooneid nägin palju ning veel rohkem torkas silma ehitusplatse, kus bambusest tellingute varjus uued majad kerkisid. Põhiline suund on küll kandilistele hoonetele, ent väga palju kasutatakse siiski hiinapäraseid, nn üleskeeratud nurkadega katuseid.
Söök
Kantoni köök on fantastiline. See on kerge ja maitsev, siin on palju mereande ja rohelisi köögivilju. Paar korda isegi kahetsesin, et ma liha ei söö, sest kõiksugu eksootilisi loomseid ahvatlusi oli kõvasti. Siin aga rääkis rohkem ahnus — tühja kõhuga ei jäänud ma kusagil, sest igas restoranis oli pikk nimekiri (maitsvatest!) taimetoitudest. Hiinlased armastavad süüa ning lauad restoranides on tavaliselt lookas. Ülekaalulisi inimesi aga nägin väga vähe — tavaliselt kohtas neid euroopalikes võileivakohvikutes…
Söömine on Hiinas odav. Kui toitu turult osta ja ise valmistada, võib hakkama saada päris väikeste summadega. Kohalik kraam on seal, erinevalt Eesti öko-mökost, tunduvalt odavam kui importkaup, aga valik ning maitseelamused tunduvalt värvikamad. Paljusid puuvilju, mida seal sõin, ma eesti keeles nimetada ei oskagi, kuna mu lapse vanaema, kes oli mu kohalik „ostujuht”, teadis vaid viljade mandariini- ja kantonikeelseid nimesid.
Inimesed
Kui riigis on palju inimesi, on alati neid, kes on väga rikkad, ja neid, kes uskumatult vaesed. Vaesus torkab ikka rohkem silma, sest rikkad ei tolgenda tänavail, vaesed aga küll. Kagu-Hiina kliima on „pappmajakestes” elamiseks üsna soodne. Kerjuseid aga ma peaaegu ei näinudki, erinevalt Indiast või Taist. See olevat rahvusliku mõtteviisi küsimus.
Hiinlased on uhke rahvas ja nad arvavad endast hästi. On ka põhjust — nemad ju leiutasid paberi, püssirohu ja nuudlid! See uhkus aga ei välista sõbralikkust. Hiina külalislahkus annab silmad ette isegi paljukiidetud vene külalislahkusele.
Hiinlased armastavad välismaalasi ning inglise keele oskajad tulid tihti mulle tänaval juurde, uurides uudishimulikult mu päritolu, patse ning eriti mu mandlisilmset blondi tütart — tema fotosid peaks vist küll olema sadade hiinlaste telefonides.
