Põhimõtteliselt, üldjoontes, võib see tegevus ju õige ja kasulik olla, kuid selle resultaatidest jõuab tavakodanikuni vaid pisku. Lisaks teostatakse seda kõrgel “Olümposel”, kuhu lihtinimese silm ei ulatu.

Ilmselt ei ole raske leida ka kaheksat sellist riigikogu liiget, kelle sümpaatia 2006. aastal küll Toomas Hendrik Ilvesele kuulus, kuid kelle süvenev skeptitsism Ilvese suhtes viimasel ajal sulaselgeks vastumeelsuseks on kujunenud.

Varsti seisab just teie, kaheksa, ees üsna raske dilemma.

Kas minna ajalukku järjekordsete umbisikuliste riigikogulastena, kes suutsid sendini laiaks lüüa kuluhüvitised, puududa enamikelt istungitelt ning kraagelda viljatult ööde kaupa Toompeal, lihtsalt jonni pärast?

Kui nii, siis jääte te Eesti rahva mällu umbmääraste piirjoonte ja värvusega laigukestena, ühtedena paljude teiste hulgast. Ei lollide ega tarkadena, ei heade ega halbadena — nagu kümned ja isegi sajad enne teid.

Või siis olete äkki just teie need kaheksa, kes oma sirge selja ja selge silmavaatega raputavad Eesti välja poliitiliselt jääajast ja stagnatsioonist, hääletades riigikogus presidendivalimistel Indrek Tarandi poolt ning astudes kui mitte pea- siis vähemalt olulisse ossa suurtes muutustes, mis peale seda liikvele lähevad?

Küsimus ei ole Tarandi isikus, vaid tõigas, et rahvas vajab muudatust. Ta teeks selle kas või ise, kuid “Olümpos” on rahva haardeulatusest lootusetult välja mängitud. Indrek Tarandi sobilikkus protestiikooniks sai aga kõigile vägagi selgeks europarlamendi valimise ajal — korraks õnnestus ka tavainimesel oma hääl kostma panna.

Niisiis, austatud kaheksa tundmatut, te seisate raske otsuse ees. Kui te siiski otsustate jääda kindlaks oma südametunnistusele ja ujuda vastuvoolu, siis arvestage, et tõeline hinnang sellele otsusele ei tule mitte parteikaaslaste nördinud kisa ega meediahüsteeria kaudu koheselt peale valimisi, vaid paari aasta pärast rahva poolt. Ja rahva austuse korral ärge anonüümsust mitte lootkegi!