(:)kivisildnik: Lollus tuleb ühiskonnast tulise rauga välja põletada
(1)
Rahanduskomisjoni esimees peaks teoorias olema asjatundja, ekspert ja oma ala vaieldamatu autoriteet. Pärast ESMile allakirjutamist ja Riigikogu rahanduskomisjoni esimehe Sesteri ilmselge ebakompetentsuse paljastamist selgub, et parimatest parim on tüüpiline kõlupea, kes on koos grupi temast ilmselt veel palju rumalamate isikutega on võtnud riigile kaela üüratud kohustused, mille suurusest tal endal udust aimugi ei ole.
Siinkohal on sobilik meenutada Lenini väljendit: tribuut lolluse eest. Lenin tunnistas punaste vaimset pankrotti siis, kui tuli lääneriikidele maksta tehnoloogia ja ekspertiisi eest. Ma ei nimetaks lolluseks investeeringut tulevikku, tehaste ja inseneride ostmine oli ratsionaalne tegevus, selle tribuudi tulemusel tekkis midagi rasketööstuse taolist, mis lõppkokkuvõttes tootis siiski midagi traktorilaadset.
Mis on aga Sestri ja muude selliste süüdimatute võhikute tegevuse tulemus? Kas meil ehitatakse välja üleriigiline postkontorite, maapoodide, maakoolide, ühiskondliku transpordi või tuletõrjedepoode võrk? Otse vastupidi, kõike kärbitakse lähenevate hiigelväljaminekute hirmus, üksi haridussüsteemi on plaanis köndistada 30% ulatuses. Ja seda tingimustes, kus meie gümnaasiumilõpetajad ei ole võimelised mitte mingil teemal arutlema, ei tea ka kõige lihtsamaid fakte ning meie ülikoolide esmakursuslastest on enam kui pooled kirjaoskamatud.
Sellised on faktid. Üks vaimunõtrus viib teiseni. Kui me kärbime ülikoolide esmakursuslaste 49% suurust kirjaoskust veel 30%, siis saame tulemuseks 33% kirjaoskajaid. Kes ei tea, mis on protsent, sellele selgitan piltlikult - tõsta kaks kätt püsti, see on sada protsenti, nüüd lase üks käsi alla, püsti jääb viiskümmend protsenti. Seega on hetkel meie kõrgharidus ühekäeline invaliid, aga sellelt ainsalt kirjaoskajalt käelt tahab Aaviksoo veel poolteist sõrme maha võtta. Väga on vaja.
Ja see on ülikool, muudest luparditest me üldse ei räägi. Sesteri ja ESMi juhtum on üks paljudest - idiootsus läheb meile iga päev üüratuid summasid maksma. Raudtee müüme maha siis, kui see on meile kahjulik ja ostame tagasi siis, kui see on meile veel kahjulikum ja selliste lollustega tegeleme me päevast päeva ja aastast aastase, Sesterist Ligisse ja Mikserist Savisaarde.
Öelge üks asi, mis meie riigis on arukalt korraldatud, peale altkäemaksu võtmise ja riigireetmise. Ei ole sellist asja – haridus on katastroof, arstide vead on populaarsete surmade tabelis auväärsel kolmandal kohal, sotsiaalhoolekanne on piinlik naljanumber ja majandus, see armetu hädakägar ei kannata isegi Balti riikide konkurentsis mingit kriitikat. Eesti rikkad on ju kerjused, palju on eesti miljardäre Balti rikkurite edetabelis? Üks õnnetuke oli tabeli tagumises otsas, kui ma veel ärilehti lugesin.
Kus on väliskapital? Pole seda teie väliskapitali. Kus on töökihad? Ajaloo prügikastis. Kus on õitseng, küllus ja rikkus? Mis need on? Peab sõnaraamatust järgi vaatama? Ma ei suuda tuvastada süsteemseid ja plaanipäraseid aruka tegevuse ilminguid Eesti vabariigis. Igal elualal vaatab vastu mõttetühja naeratusega tülgas lõust. Meedia valedest ja loomastumisest ma üldse ei räägi, häbi on.
Lollus on julgeolekurisk number üks. Tolvanid on teinud meie riigile, rahvale ja kultuurile ühe inimpõlve jooksul rohkem kahju kui kaks maailmasõda ja kaks inimpõlve julma terrorirežiimi okupatsiooni kokku. Isegi laste sünnitamiseks oleme me liiga juhmid, mis siis rääkida nende lugema ja kirjutama õpetamisest, see on ometigi võimatu.
Iibenumbreid vaadates meenub vanarahva ütlemine - ta on nii loll, et ei seisa teise lolli seljas ka. Kuna me ei näe ühiskonnakorralduses vähemaidki arukuse tunnuseid, siis tuleb nõustuda, et protsesse juhivad vaimukääbused ja pilkane vaimupimedus on meie riigile ja rahvale hukatuslik. Küsimus ei ole selles, kas enam ongi võimalik midagi päästa, üritada tuleb igal juhul aga mida teha.
Lollus kui destruktiivne faktor tuleb ühiskonnast tulise rauga välja põletada. On näha, et hetkel ei soosi ükski olemasolev stiimul vaimset võimekust. Majanduslikud, seksuaalsed, meelelahutuslikud ja juriidilised stiimulid kas töötavad intellektuaalse arengu vastu või soosivad otseselt loomastumist. Kui loll olla on lõbus, rahuldust pakkuv, kasumlik ja mittekaristatav, siis inimesed muutuvadki iga päevaga lollimaks ning elukvaliteet muutub nende tobukeste kangutamise tulemusel iga päevaga halvemaks. Elektrihinna tõusu saavad ehk isegi kretiinid kunagi märkama. Kindel muidugi ei ole.
Lollus tuleb keelustada ja käibelt kõrvaldada tema igas esinemisvormis, lolluse ilmingud tuleb kriminaliseerida, maksustada ja avalikult häbistada. Selleks tuleb avalikust ruumist ilma vähimagi halastuseta kõrvalda kõik kehalised, emotsionaalsed ja keemilised lolluse kandjad. Sport, loomalik meelelahutus, eelkõige kommertstelevisioon, aga ka müügisurvest laastatud avalik-õiguslik meedia, lisaks ka alkohol ja sisutu töö kapitalistide kasumi kokkukühveldamise eemärgil.
Nüri töö teeb lolliks, seda näeme me alati, kui tööjõule näkku vaatame. Igaüks, kes teeb kaheksa tundi tööd, vaatab neli tundi telekat ja teeb kõigele lisaks veel paar tundi trenni, on inimkonnale, kultuurile ja mõistusele jäädavalt kadunud. Töötajate vaimne võimekus tuleb võtta pideva jälgimise alla ning kui ilmnevad esimesed märgid prolede vaimsete võimete langusest, tuleb väänata ettevõtjatele üüratud trahvid kaela, asotsiaalne kapitalist peab olema huvitatud oma orjade terve mõistuse säilitamisest, sest muidu tehakse ta ärile lõpp.
Loll meelelahutus tuleb nii rängalt maksustada, et rahval kaob igasugune isu telekast saasta vahtida, laulupeol möögida või elukutselise jalgpalluri nägemisulatusse sattuda. Lollid tuleb teha vaeseks ja kui see ei aita, toppida kongi, seal on neist ühiskonnale kõige rohkem kasu. Meil on valida, kas seriaalid, Sestser, ESM ja totaalne viletsus või raske pingutus üleüldise vaimse võimekuse saavutamiseks, eelkõige 100% kirjaoskuse taaskehtestamiseks. Poolloomadega helget ühiskonda ei ehita.
Sanga talus
27.09.2012
