Lauri Beekmann: Alkohol on Eestile suuremaks ohuks kui Taliban USAle
Surmapõhjuste registri ja Tervise Arengu Instituudi viimastel andmetel suri 2010. aastal 1652 inimest otsese või kaudse alkoholi tarvitamise tõttu. See teeb 10,5% kogusuremusest. Ent pangem arvud konteksti.
Afganistani sõjas on 11 aastaga hukkunud 1889 USA sõdurit ja Iraagis 9 aastaga 4484 USA sõdurit, kokku 6373 langenut. Kui korrutada 2010. aasta alkoholiga seotud surmade arv nende 11 sõja-aastaga, saame Eesti „kodusõjas“ langenute arvuks 18 172.
On selge, et kui me vaatame rahvatervise vaatenurgast, siis alkoholiturg peab Eestis vähenema. On sama selge, et alkoholitöösturite eesmärk on kasumit suurendada. Kuid antud teemas on oluline mõista, et nende äride huvid on otseses vastuolus riigi ja rahva üldiste huvidega ning riik peaks hoidma seda ettevõtlust teatud piirides. Möödunud aastatel on alkoholi tarvitamine vähenenud, ent isegi praegu on kahjud väga suured.
Paistab, et alkoholitootjad on veendunud vajaduses oma turuosa suurendada ja seda just konkurentide arvelt. Sellise võistlemise tulemuseks on massiivne oma brändi reklaamimine ja erinevad tarbijamängud. Uuringud aga näitavad, et mida rohkem on reklaame, seda enam kasvab ka tarbimine ja eriti noorte seas.
"Passiivne joomine"
Alkoholikahju on midagi, millega me oleme harjunud. Need on arvud ja numbrid, mida ehk hetkeks teadvustame, kuid siiski jääb mulje, et tegemist on paratamatusega, millega tuleb lihtsalt leppida. Teiseks on valitsev tunne, et valdavalt on tegemist inimestega, kes on oma surmas ise süüdi. Jah, on tõesti üsna suur hulk inimesi, kes igal aastal ennast sõna otseses mõttes surnuks joovad. Ent tegemist on sõltlastega, keda alkoholist vaenlane on ohtlikult haavanud ja kes mingist hetkest ei suutnud oma probleemi kontrollida. Kahjuks ei pakuta meie riigis sellistel puhkudel piisavat abisüsteemi, kuid aina enam peaks jõudma ka meie arusaamisse, et alkoholi tarvitamine toob kaasa märkimisväärse osa hukkunutest just kõrvalseisjate hulgast. „Passiivne joomine“ niidab inimesi autoteedel ja läbi kuritegevuse, õnnetuste ning tulekahjude.
Kahjuks peab tõdema, et meie ühiskonna (valitsus kaasa arvatud) pühendumine selle vaenlasega tegelemiseks ei ole kuidagi võrreldav USA pühendumisega Talibani ja al-Qaeda terroristidega võitlemisel. Kas ei oleks loogiline, et nii suure probleemi puhul tõuseks alkoholipoliitika küsimused Eesti valimiste üheks põhiteemaks? Seda ei ole aga juhtunud ja tõenäoliselt põhjusel, et see teema ei lähe valijatele lihtsalt korda. Vastupidi, me elame kaasa alkoholitööstuse rõõmudele ja muredele ja teeme seda, mõtlemata joomisega seotud kahjudele.
Jaanuari alguses jäi mulle silma pealkiri „Jõulukuul eelistasid eestimaalased A le Coqi õlut ja Laua viina“. Miks kajastab meedia just selliseid uudiseid? Ent nädal hiljem võis lugeda hoopis teistsugust pealkirja: „Roolijoodik põhjustas Ida-Virumaal kolme hukkunuga avarii“. Me justkui rõõmustame ja jälgime huviga alkoholitööstuse edu ja inimeste ostueelistusi ning muidugi kurvastame, kui me loeme kahjudest ja hukkunutest. Probleem on aga selles, et me ei suuda nende kahe vahele seost luua.
Hinnatõus vähendab tarbimist ja kahjusid
Tuleb siiski tunnistada, et valitsus pole käed rüpes istunud - tänasest tõuseb alkoholiaktsiis taas 5%. Kindlasti on see samm õiges suunas. Ka hiljutine WHO dokument tõdeb, et „Kui teised faktorid, nagu sissetulek ja teiste kaupade hinnad, hoitakse muutumatuna, viib alkoholihindade tõus alkoholi tarvitamise langemisele ning alkoholiga seotud kahju vähenemisele.“
Eesti Karskusliidu aasta tegijaks valitud ja Eesti Panga teaduspreemia pälvinud teadlane Indrek Saar on oma uurimistöös hinnanud optimaalset alkoholi maksustamist Eestis. Aktsiisi kohta ütleb Saar järgmist: „Optimaalne tase on hetkel kehtivast kõrgem 50% kuni isegi 400%. Samas pean siiski hetkel reaalseks ülemiseks piiriks kuni 200%-list maksutõusu.“ Nii ei jäägi üle muud, kui rõõmustada väikese hinnatõusu üle, kuid samas on arusaadav, et optimaalne, ehk nagu Saar ütleb „kõiki olulisi asjaolusid arvestav“ maksupoliitika on veel mägede taga.
Meetmeid, mille abil alkoholikahju vähendada, on palju ja maksupoliitika on kindlasti üks nendest. Oluline on aga kõiki neid võimalusi koos rakendada. Kui uuringute kohaselt on alkoholi hind üheks peamiseks tarvitamise mõjutajaks, siis on selge, et alkoholi hinna jälgimine ja järk-järguline tõstmine peab olema valitsuse tegevuskavas.
(Autor on Eesti Karskusliidu esimees.)
