Liisa Kõrv: Kas raskendada joomist või kergendada mittejoomist?
Hirmutav on fakt, et Maailma terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel sureb Eestis iga kolmas tööealine mees alkoholiga seotud põhjustel. Neile on jõudsalt lisandumas ka järelkasv - Eestis on Euroopa kõrgeim osakaal 15-aastaste hulgas, kes on olnud vähemalt korra purjus enne 13. eluaastat.
Mida siis ette võtta? Rõõmustav on, et uues koalitsioonileppes on sees alkoholiaktsiisi tõus. See on adekvaatne ja teaduspõhine vastus küsimusele: „Kuidas minna edasi?".
Loomulikult on ka skeptikuid, kes ei usu, et hinnatõus võiks midagi muuta ning arvavad, et keelud ja käsud piiravad isikuvabadust. Leidub ka neid, kelle meelest taoline „kuiv seadus" tooks endaga kaasa salaalkoholi leviku ja surrogaatide tarbimise buumi. Samuti vaidlevad vastu mõistlikud tarbijad, kes kvaliteetset alkoholi pigem maitsenaudingu pärast joovad ja kellel alkoholi liigtarbimisega ilmselt kunagi probleeme ei teki. Neid on lihtne mõista, kuid mis siis oleks see õige lahendus?
Intuitiivselt tundub olevat nii, et kui tahame inimesi millegi kahjuliku eest hoida, tuleks võimalikult loomupäraselt näidata, mida see endaga kaasa toob, ja siis lasta neil ise otsustada. Ulatuslikule aastatepikkusele teadustööle tuginedes on aga WHO seisukoht, et alkoholi puhul vähendab kõige paremini kahjusid selle hinna tõstmine, kättesaadavuse piiramine ja reklaami keelustamine. Nendest tõhusaim on hinnatõus. Ennetuskampaaniad ja harimine ei ole suutnud kahjusid vähendada. Lausa negatiivset efekti võib avaldada hirmutamine.
Püüdes luua mudelit ennustamaks alkoholi hinnatõusu tulemit, võib ammutada informatsiooni 2007-2010. aasta majandussurutisest. Salaalkoholi tarbimine siis märkimisväärselt ei tõusnud, kuid alkoholi kogutarbimine ja ka alkoholiga seotud kahjud langesid.
2007. aastaks oli absoluutalkoholi tarbimine tõusnud 14,75 liitrini tööealise inimese kohta aastas. See jäi ka tipptasemeks ning 2010. aastaks oli see seoses rahva maksujõu langusega langenud 11,36 liitrile. Majandusolukorra paranedes on tarbimine taas kasvutendentsiga. Selline seos ilmestab, kui hinnatundlik on alkoholitarbimine Eestis.
Arvestades eestlaste trotslikkust ja paljude inimeste usku, et alkohol on Eesti kultuuri lahutamatu osa, ei saa siin asjale ainult range poliitikaga läheneda. Hoolimata sellest, et ennetustegevus üksinda statistiliselt olulist kahjude vähenemist kaasa ei too, on näiteks kooliprogrammis alkoholi kahjude käsitlemisel suur roll noorte harimisel. Ennetus- ja teavitustegevuses peaks seejuures keskenduma sotsiaalsetele normidele ning eluoskuste arendamisele. Heaks näiteks on igakülgne panustamine laste ja noorte vaba aja sisustamisse.
Võitluses alkoholi liigtarbimisega tuleb hoida meel eelarvamustevaba ja mõista lisaks hoiatuskampaaniatele ka veidi piiravama lähenemise vajalikkust. Oluline oleks muuta suhtumist ja mõelda sellest kui mitte joomise raskendamisest, vaid mittejoomise kergendamisest. Tahame ju kõik elada kaua ning teha seda tervemas, targemas ja õnnelikumas Eestis.
