Lugeja pihib: kolisime maale, kuid pidime pettuma — seal ei ole võimalik elada
Minule endale tegi see vestlus väga palju nalja, kuid ma üritan ka neist noortest linnavurledest aru saada. Olgugi, et viimased seitse aastat oleme elukaaslasega elanud nö pärapõrgus, seitsme maa ja mere taga.
Meie maaelu sai alguse seitse aastat tagasi siis, kui linnaelu ära hakkas tüütama. Ei saaks öelda, et need olid sotsiaalsed ja materiaalsed hüved, mida pealinna elu pakub, vaid elu ise tundus kuidagi liiga mugav, seega natukene igav. Elasime neljatoalises korteris, olime mõlemad hästi tasustatud töökohtadel, oma aja peremehed, reisisime naabrist rohkem. Aga ei sobinud enam. Korteri laed tundusid liiga madalad, tänavad kitsad, autosid liiga palju, inimesi veel rohkem. Meil mõlemal on olnud suur austus oma juurte ja esivanemate vastu, sees küpses mõte ja soov oma Vargamäest — kodu oma valitud mätta otsas, omad maamured, omad põllulapid, kaalikad, peedid, võib-olla ka mõned loomad.
Pool aastat otsisime sobivat kodukohta kindla sooviga, et seal oleks ka vana maja. Meie unistuses polnud kohta minimalistlikule pappkastile nelja põllu vahel, ilma igasuguse loodusliku kõrghaljastuseta. Ja neid pappkaste pandi püsti juba siis — neid kerkis nagu seeni pärast vihma. Igatahes oli meie unistus leida vana talumaja, kas metsaserval või vähemalt suurte puude varjus. Kuidagi ebaloomulikult mõjusid majad, mis olid nelja ilmakaare poole valla, justkui suured tondilossid öisel maastikul oma põlevate aknasilmadega. Ja see kodukoht, mille leidsime oli ideaalne — vähemalt nende seast, mida vaatamas olime käinud.
Uus kodu sai siis rajatud vanasse talumajja künka otsas, hoovil ka kõrvalhooned, maja taga mets. Olgu öeldud, et kodu leidsime teises Eestimaa otsas ja selle nimel sai elukaaslasel ka töökohta vahetatud ja Lõuna-Eesti pealinna ümber kolitud koos oma kontoritarvetega. Esimesed paar aastat ei olnud lihtsad, talvekuudel sai tõenäoliselt rohkem köetud ja soojendatud maja kõrval seisvat õunapuud, kuna seinad kohe üldse sooja ei pidanud. Samas head meistrimeest ei olnud terveks suveks võimalik appi palgata ja neid isehakanud meistrimehi ei usaldanud väga. Niisiis sai ise nii palju kõpitsetud maja kallal, kui palju mõistus võttis ja palju vanemad ning targemad nõu andsid. Auasi oli taastada vana maja just selliselt kujul nagu esialgne meister seda kunagi oli näinud, milline ta hiilgeaegadel välja oli näinud. Igav oleks olnud kõik kipsplaadi alla matta.
Esimesed raskused maal elamise juures jõudsid kohale alles esimesel talvel. Noored ullikesed nagu me olime, ei mõelnud kodu ostes üldse sellele, et kui maja peateest ikka kaugel asub, siis seda kõrvalteed sul ükski kopp talvel küll lahti lükkamas ei käi. Mitte ükski jumala päev ei käi. Olgu öeldud, et nii heas füüsilises vormis pole ma veel kunagi olnud kui pärast seda esimest kühveldamise talve.
Olgugi, et teed olid talvel tihti lund täis ja tuli ette ka hommikuid kui tööle lihtsalt ei saanudki sõita, olime me mõlemad eluga igati rahul. Ja kui tuli veel kevad, veed hakkasid liikuma, lumi sulama, rohi tuli välja. Võin ka vanduda, et naabrimees kaevas kraavi — peaeagu nagu Vargamäel. Igatahes sai siis suur maalapp aiavilja täis pikitud, kasvuhoonesse kurke ja tomateid, suure tamme oksa külge võrkkiik riputatud. Suitsusaun oli sõprade ja sugulaste poolt palavalt armastatud ja iga nädalavahetus kasutuses. Teisel suvel sai pere täiendust — võtsime viis lammast, paar kana, kassi ja koera. Kuna mina sain teha tööd kodukontoris olles, siis sobis selline väike loomaaed meile oivaliselt.
Oma kodukohta valides pidasime silmas ka seda, et kui järeltulijad kord kooliealiseks saavad, oleks neil võimalik kodu lähedal koolis käia. Vähemalt esimesed kuus aastat. Bussipeatus ei jäänud talukohast kaugele, buss viis ilusasti kooli ukseni. Nii me vähemalt plaanisime. Reaalsus on kahjuks see, et kool pandi kinni kaks aastat enne kui lapsed kooliealiseks said, seega jäime ilma ka lähedalasuvast raamatukogust ja napilt ka pisikesest kauplusest. Bussigraafikut sai ka kõrgemate linnaisade poolt hõredamaks tehtud, nii et ka sellest jäime ilma. Kui abikaasa linna tööle ei käiks, siis oleks pidanud hakkama lapsi ekstra mitmekümne kilomeetri taha kooli viima ja tagasi tooma.
Samas näen ma praegu, kui väsitavalt selline pikema maa sõitmine noortele lastele mõjub. Selle asemel, et käia oma kodukoha lähedal koolis, kuhu oleks olnud 15 minuti tee, peab ta sõitma 45 minutit. Ja sama maa tagasi. Hea, et vanavanemad linnas elavad ja lapsed saavad pärast kooli sinna minna ja enne huviringe keha kinnitada. Sellest hoolimata on seesugune elukorraldus meeletult väsitav ja laps ei jõua kodus peaaegu midagi teha enne magama minekut. Peab minema varem magama, sest hommikul peab ta ju jälle varem ärkama. Oma suurest unistusest ja armastusest maaelu vastu peame tõenäoliselt varsti kompsud kokku pakkima, lambad maha müüma ja linna tagasi kolima. Suvel saab jälle maale, aga see on juba teistmoodi siis.
Nii palju kui me ka kiruks kõrgemaid riigiisasid ja -emasid, siis paratamatus on selline, et väikesed koolid pannakse kõik kinni, lapsed peavad käima suurematesse keskustesse kooli. Busse ei sõida enam nii palju, vähemalt mitte maakohtades. Maainimesel on raske oma elu ette kujutada ilma autota, väga raske. Vanem naabrinaine ei saanud üldse ise poes käia, lapsed ja lapselapsed tõid nädala toidu koju kätte.
Seda enam, et oma kallis kodukoht tuleb mõneks ajaks jälle linnelamise vastu vahetada, on maaelu meie perele väga südamelähedaseks saanud. Maa ja muld on kallimad kui asfalt ja betoon. Samas on niivõrd kurb sõita mööda lagunevatest maamajadest, mille omanikud on ammu kadunud või ei hooli. Inimesed ei taha osta vana ja lagunevat maja, mille ülesehitamine ja taastamine on kordi kallim kui uue ehitamine. Ja eks suurem enamus meist tahab oma kodu oma silma ja käe järgi teha. Kuid vast leidub ka neid, kes traditsioonidest ja ajaloost nii palju lugu peavad ja seda armastavad, et vana maja mahalammutamise asemel seda jõudumööda taastavad. Ehk siis juurte juurde tagasi lähevad. Sest kes ajalugu ei mäleta, see elab tulevikuta — ja helget tulevikku tahaks eesti rahvale väga.
