Mart Helme: Lumerevolutsioon Venemaal... mida ei toimunud
Metštatj ne vredno – unistamine pole kahjulik – ütlevad venelased. Aga antud juhul lootused Venemaast lääne tüüpi liberaalset demokraatiat teha üksnes unistuseks jäävadki.
Miks?
Laskumata siinkohal Venemaa ajalukku ja venelaste rahvuspsühholoogia kujunemisse, toome välja vaid kolm märksõna: Venemaal pole (erinevalt läänest) olnud renessansiaega, pole olnud reformatsiooni ja pole olnud valgustusajastut. On seevastu olnud aga kommunismiajastu. Ja on läänest lähtunud katsed Venemaa riiklust hävitada: poolakad ja rootslased 16. sajandil, Napoléon Bonaparte 19. sajandil ja kodusõja aegsed intervendid ning Hitler 20. sajandil, külma sõja hingusest rääkimata.
Esimesena mainitud ajalooliste epohhideta poleks ka tänapäeva lääs see, mis ta on. Ja siit ning järgnevalt loetletud põhjustest tuleb sisse ka see ületamatu lõhe, mis valitseb vene ja lääne inimeste teadvuses ning mis sunnib venelasi lääne suhtes olema paranoiliselt kahtlustav.
Traumaatiliselt – ja läänevaenu süvendavalt – mõjus venelastele ka N. Liidu lagunemise järgne kogemus. Pole liialdus väita, et Boriss Jeltsini aegses allakäigus nähti nii paljude tipp-poliitikute kui argitasandil lääne karvast kätt, mis püüab püha emakest Venemaad lammutada ja muuta ameeriklaste poolkolooniaks. Paljudele, võib-olla koguni kriitilisele massile venelastest võrdub sõna demokraatia mõistega Ameerika sõltlane.
Seepärast: kuigi venelased olukorraga riigis rahul pole, ei tähenda see veel mingit lumerevolutsiooni; kuigi Vladimir Putini populaarsus pole enam see, mis kümmekond aastat tagasi, ei tähenda see veel tema lõplikku langust. Sest kui venelane haistab, et keegi teine tema riigis olukorda ära kasutama hakkab, heidab ta oma erimeelsused kõrvale ning koondub juhi taha, keda ta ei pruugi küll armastada, kuid kes on siiski oma.
Tegelikult on lumerevolutsioon Venemaal praeguseks läbi kukkunud kasvõi juba selle pärast, et seda üritati läbi viia Ida-Euroopas korduvalt kasutatud stambi abil. Ehk siis – tuua massid tänavatele võimu vastu protesteerima valimispettuse pärast. Just nii kukutati Jugoslaavias 2000. aastal Slobodan Milošević, Gruusias 2003. aastal Eduard Ševardnadze, Ukrainas 2004. aastal ennast värskelt valimiste võitjaks kuulutanud Viktor Janukovitš ja Kõrgõztanis 2005. aastal Askar Akajev.
Putin ja tema kagebiidid olid neid sündmusi loomulikult põhjalikult analüüsinud ja teinud omad järeldused vastusammude astumiseks.
Kuna Duuma on Venemaal kummitempel, siis oli opositsiooni poolt suur viga alustada massidemonstratsioone võltsimiste vastu Duumavalimistel. Pole aga võimatu, et selle valesammu õhutajateks olid ka vene eriteenistused. Igatahes võime praegu konstateerida, et nimetatud meeleavaldused näitasid küll riigis valitseva rahulolematuse ulatust, kuid konsolideerisid samas vaieldamatult ka võimudele lojaalset osa inimestest ning andsid Putinile juba valimiskampaania ajal võimaluse mängida venelaste traditsioonilisele läänevastasusele, ähvardada inimesi Venemaa lagunemisega, kui tema ei peaks võitma ning rääkida mustvalgelt võitlusest Venemaa pärast, mille venelased tema juhtimisel kindlalt võidavad.
Igal juhul on Putin praeguseks Venemaa sisepoliitikas haaranud initsiatiivi ega kavatse seda lähiaastatel enam loovutada. Tema kasuks on ka pinged, mis kuhjuvad rahvusvahelises elus. Araabia kevad ja sellest järele jäänud segadus, veel enam aga Iraani eelseisev (kardetavasti) ründamine, annab Putinile veel avaramad võimalused näpuga lääne peale näitamiseks ning venelaste enda taha koondamiseks.
Sisuliselt on Kreml tegevust selles vallas juba ka alustanud. Jutt on Vene relvajõudude forsseeritud tugevdamisest, lisarelvastuse toomisest läänepiiridele ja tooni tõstmisest läänevaenulikus retoorikas.
Putin mõistab, et peab rahulolematust ilmutanud venelastele demonstreerima, et on tugev juht. Selleks on vaja vaenlasi – ja loomulikult võite vaenlaste üle.
Siit häirekell ka meile. Eelseisvad aastad saavad meile suhetes Venemaaga olema väga rasked. Moskva ei jäta mitte mingil juhul kasutamata majanduskriisi ja Euroopa Liidu nõrgenemist, USA kohaloleku vähenemist Euroopas ja Washingtoni keskendumist Lähis- ning Kaug-Ida piirkondadele, NATO läbikukkumist Afganistanis ja sisemise solidaarsuse lagunemist organisatsioonis, Saksamaa esiletõusu Euroopas ja tema erihuve Venemaal, aga ka segadusi islamimaailmas, Iraani tuumakriisi, oma lähenemist Hiinale ja võimet olla alternatiivseks energiakandjate tarnijaks Euroopale juhul, kui Iraani ründamine maailma õlituru ajutiselt segi paiskab.
Kahetsusväärselt oleme meie just see piirkond, kus Venemaa tahab ja saab ennast senisest enam maksma panna.
Kuidas Kreml seda teeb? Kõigepealt langeme ägeda propagandarünnaku alla. Samaaegselt käivitatakse täies mahus meievastane luurevõrgustik, mida venelased on aastaid tasahilju üles ehitanud ja mis hõlmab sadu inimesi, nende hulgas nimekaid poliitikuid ning tuntud tippametnikke. Ühtlasi viiakse läbi rida poliitilisi manöövreid-diversioone, milledest paljud jäävad avalikkusele märkamata, kuid mis tagavad Venemaale võimekuse meie sisepoliitikat suurel määral kontrollida ja suunata. Õhutatakse avalikku (ja enamasti õigustatud) rahulolematust võimude suhtes eesmärgiga seada kahtluse alla nende kompetentsus ja legitiimsus.
Kui eelpool nimetatud abinõud ei anna Moskvale soovitud tulemusi, eskaleeritakse sotsiaalseid ja rahvuslikke vastuolusid veelgi ja viiakse need sobiva väliskeskonna olemasolu korral isegi ülekeemistemperatuurini, mis tähendab viienda kolonni tänavatele toomist (põhjused, ettekäänded: venekeelne haridus, tööpuudus Ida-Virumaa linnades, venelaste väidetav diskrimineerimine, kodakondsusküsimused, kakskeelsuse nõue) ja äärmusliku vormina ka vene armee üksuste Eestisse tungimist vene kodanike kaitsmise sildi all.
Et mind ei peetaks kodukootud paranoikuks, tsiteerin siinkohal USA mõttekoja STRATFOR analüütikut George Friedmani, kes oma eesti keeleski ilmunud raamatus „Järgmised sada aastat“ kirjutab järgmist: „Atlandi-Euroopa näeb Saksamaas puhvrit Venemaa vastu ning peab ohte Baltimaades oma huvidele ebaoluliseks. Seetõttu ei ühine nad koalitsiooniga, mida Saksamaa vajab venelastega vastamisi seistes. Seepärast on kõige tõenäolisem tulemus Saksamaa tegevusetus, Ameerika piiratud sekkumine ning Vene võimu järk-järguline naasmine Euroopa ja Venemaa piirialale.“
Tõsi, Friedman möönab täiendavalt, et „see sõltub osalt sellest, kui agressiivselt venelased tegutsevad, kui jonnakalt Baltimaad vastu panevad, kui suurele riskile on valmis minema poolakad ja kui eemalseisvasse rolli kavatseb jääda USA. Lõpuks sõltub see ka Saksamaa sisepoliitikast.“
Igal juhul on mõistlik unistused demokraatlikust Venemaast selleks korraks taas kõrvale heita. Putin ei võitnud valimisi mitte selleks, et ennast haledalt Kremlist minema kihutada lasta.
Ja ta teab, et võõraste vastu hoiavad venelased kokku, tarvis neile ainult sobivat võõrast näidata.
Värskelt mandaadi saanud Putin ei kavatse meile hõlpu anda ning me saame seda üsna pea ka tunda.
