Meelika Siilsalu: Töövõimetu töövõimereform ehk minu võitlus Töötukassaga
Kahjuks selgus, et minu aastaid tagasi soetatud lauaarvuti ei pea enam paisunud Skype'i ja nägemise puudumist kompenseerivate programmide kooseksisteerimisele vastu. Praeguseks olen pidanud Skype kasutamisest loobuma, sest selle uus versioon minu arvutis enam ei tööta. Skype´ist loobumine on teinud klientidega suhtlemise tunduvalt keerulisemaks ja kallimaks. Kui mul poleks vaja kasutada nägemist kompenseerivaid programme, siis saaksin oma arvutit veel õige mitu aastat kasutada.
Oleks-poleks ei aita midagi. Kuna tervise tõttu täiskoormusega töötada ma ei jaksa, pole ka ettevõtlusest saadavad kasumid sellised, mis võimaldaks kohe uut arvutit osta. Samal ajal on puudega inimestele Töötukassas ette nähtud meetmed, mis aitaksid neil kas tööd leida või juba leitud töökohta säilitada. Kui töö leidmiseks on tarvis puuet kompenseerivaid vahendeid, siis peaks seaduse kohaselt Töötukassa andma vahendi inimesele rendile.
Juuli esimeses pooles pöördusin Töötukassa kohalikku osakonda ja mind viidi kokku ühe toreda juhtumikorraldajaga, kes peale paari meilivahetust tuli minu juurde koju, et töökohta hinnata.
Juhtumikorraldaja oli igati meeldiv ja abivalmis ning minu, tema ja IT-konsultandi abiga panime kokku taotluse Töötukassale selle kohta, milliseid abivahendeid vajan, et töötamist jätkata. Kuigi taotlus tundus asjaosalistele põhjendatud saime siiski eitava vastuse.
Töötukassa on valmis võimaldama küll nägemispuuet kompenseerivaid programme, kuid mitte nende kasutamiseks vajaminevat arvutit. Põhjenduseks tuuakse, et ettevõtjana peaksin uue arvuti nagunii ostma. Sellisest abist pole mul kahjuks kasu.
Juurat õppiv sõber aitas mul koostada põhjaliku vaide Töötukassale, kus selgitasime veelkord, et puudeta ettevõtjana ma ei peaks ostma uut arvutit, sest ilma nägemist kompenseerivate programmideta töötaks praegune tehnika veel aastaid. Mainisin ära, et tegelikult saaksin terve inimesena vajadusel töötada ka lihtsalt pliiatsi ja paberiga, sest veel kümmekond aastat tagasi seda ka tegin. Sellisel juhul oleks arvutit vaja tõesti vaid korra aastas ning asjad saaks aetud kasvõi avalikus internetipunktis.
10 päeva pärast vaide esitamist sain Meelis Paaveli allkirjaga dokumendi, mis teavitas mind vajadusest vaidele vastamise tähtaega pikendada seaduses lubatud 30 päeva võrra. Põhjendus: vajadus täiendavalt andmeid koguda.
Üks tööpäev enne vaidele vastamise tähtaja kukkumist tabab mind tõeline üllatusšokk. Käisin sel päeval Tallinnas arsti juures, et kohendada oma käest kaduma kippuvat tervist. Õhtul meile lugedes leian sealt Töötukassa teenusejuhi allkirjaga kirja, milles küsitakse detailseid tehnilisi andmeid minu praeguse arvuti kohta. Erinevalt riigiametist, mis võis vastamisega venitada üle 30 päeva, oli mulle antud vastamiseks 1 tööpäev.
IT teadmiste puudulikkuse ja osalt ka puude tõttu polnud ma võimeline kõikidele küsimustele ise vastama. Seega tellisin oma IT-konsultandilt ekspertarvamuse, mille saatsin Töötukassasse päeva enne mulle määratud tähtaega.
Kui Töötukassa esialgu lubatud ajaks ei vastanud, võtsin ise nendega ühendust. Vastuseks sain taas uue tähtaja, millega lükati mulle vastuse andmine 15 päeva edasi.
Vahepeal viis elu mind kokku ühega meie kahest sotsiaalministrist ehk Helmen Kütiga. Jutuks tuli ka minu töötamise Kolgata tee. Ministriproua kinnitas õhinal, et vat uue seadusega saab kõik korda. Aga kas saab ka tegelikult? Kas uus nn. Töövõimereform muudaks minu olukorras midagi? Vastus - mitte midagi.
Sellesse seadusesse pole minusuguste juhtumite jaoks mingeid täiendavaid meetmeid sisse kirjutatud. Keegi ei tea, missuguse haridusega hakkavad olema uued juhtumikorraldajad, kes puuetega inimestega tegelema hakkavad. Praegu, aasta enne seaduse toimima hakkamist ei ole veel teada, missuguste koolituskavade alusel, kes ja kus hakkab koolitama 600 uut töötajat, kes tulevikus puuetega klientidega Töötukassas tegelema hakkavad.
Ettepanek, et nendeks juhtumikorraldajateks võiks koolitada 600 puudega inimest, kes seeläbi saaks tööd, ei leidnud otsustajate heakskiitu. Mina kui töötav inimene ei vaja uue seaduse järgi ka märkimisväärselt rehabilitatsiooni, sest ma ju juba töötan ning muu pole Töötukassa jaoks oluline.
Nagu me kõik hiljuti Eesti Päevalehest lugeda võisime, pole tegemist mingi sotsiaalasutusega. See, et ma ilma rehabilitatsiooni ja taastusravita varsti enam töövõimeline pole, on minu ja minust hoolivate sõprade-lähedaste probleem. Niisiis hakkab igasugune toetus puudega inimese töötamiseks ka uute seaduste vastuvõtmisel olema sama subjektiivne kui senini.
Sellest ajendatult tekib aga küsimus, miks kulutada nii palju raha, kui mitte midagi ei muutu paremaks? Miks mitte kulutada veel aega, et töötada välja kõik vajalikud koolituskavad, määrused ja hindamisinstrumendid ning võtta siis vastu seadus, mis toimib ja mille läbi puuetega inimeste, nende lähedaste ja seeläbi kogu ühiskonna olukord paraneks?
Kui viibisin Riigikogu Sotsiaalkomisjoni istungil, siis kinnitati mulle, et selliseid õudusi nagu kirjeldas meie vennasrahva professor oma artiklis, pole Eestis oodata. Pärast seda saagat, mis ise läbi olen elanud, pole ma selles nii väga kindel.
Miks me peame valima Ungari ja Suurbritannia tee, kus enamjaolt just kiirustamise tõttu reform täielikult luhtus? Tulemuseks oli vaid inimeste mõttetu vintsutamine. Miks Eesti ei võiks enda eeskujuks valida hollandlasi, kes võtsid aega nii reformi väljatöötamiseks kui ka elluviimiseks? Kuhu meil nii kiire on?
Seni kuni mul nendele küsimustele vastust pole, püüan oma vähest töövõimet kaitsta ja loodan, et plaanilises tervisekontrollis avastatud tervisenäitajate halvenemine on ajutine ning põhjustatud suve lõppemise kurbusest, mitte stressist töötamise toetuse taotlemisest Töötukassast.
