Omanike Keskliit: Eestisse tuleb ehitada tuumajaam
Euroopa suurriikide taktikepi all on nii europarlament kui ka Euroopa Liidu Nõukogu saavutanud nii kliima- kui energiapaketi osas kokkuleppe, mida meie ühe liikmesmaana peame täitma.
Aastaks 2020 tuleb tagada kasvuhoonegaaside vähenemine 20 protsendi võrra, energiatõhususe tõstmine 20 protsendi võrra ja 20 protsendi energiavajaduste katmine taastuvate energiaallikatega. Võrdlusaastaks on aasta 1990. EL-i keskkonnaministrid on kokku leppinud selles, et, hoidmaks kliima soojenemist paari kraadi piires, tuleb kasvuhoonegaaside hulka vähendada ülemaailmselt 50 protsenti. Peamiseks vahendiks CO2 emissiooni kärpimiseks on kauplemine Euroopa emissioonibörsil.
Kõik elektrienergia tootjad peavad ostma alates 2013. aastast kogu vajaliku emissioonikvoodi oksjonilt. Seetõttu lisandub CO2 hind otseselt elektrihinnale, muutes nii elektritootmise fossiilsetest kütustest oluliselt kallimaks. Seoses elektrituru avamisega 2013. aastal (ajal, mil Narva elektrijaamades toodetava elektri omahind on 43 senti/kWh ja näiteks põhjamaades 60 senti/kWh) on meid ähvardamas peatne elektrihinna tõus.
Arvestades ka seda, et 2013. aastal käivitub EL-i emissioonikaubanduse kolmas faas, mille raames peab Eesti Energia (edaspidi EE) põlevkivist elektri tootmiseks ostma Eesti riigi käest 30 protsenti vajaminevast emissioonikvoodist turuhinnaga, on põhjust arvata, et ka see tuleb tarbijal kinni maksta. Kuid see pole veel kõik.
EE enda arengukavas kuni aastani 2018 on kavas kehtestada kõigile tarbijatele nn julgeolekumaks. See oleks maks justkui selle eest, et EE tagab kõigile tarbijatele vajaliku energiaressursi igal ajal. Muide, edaspidi kasvab turuhinnaga ostetava kvoodi osakaal 10 protsenti aastas, nii et aastal 2020 tuleb osta kogu vajaminev CO2 emissioonikvoot täies mahus turuhinnaga.
Märgatava elektrihinna tõusu pärast ei näi valitsus meil siiski muret tundvat. EOKL on selle pärast mures.
Eesti energeetiline seis
Eesti energeetika selgroog on olnud põlevkivi, mis jääb selleks kõigele vaatamata ka lähitulevikus. Oleme ainus riik maailmas, kus üle 90 protsendi elektrist toodetakse põlevkivist.
Tõsi, põlevkivi on vilets kütus. Europarlamendi tellitud põlevkiviuuring näitas, et põlevkivis olevast energiast jõuab kodusesse lambipirni kõigest 14 protsenti, ülejäänud lendab korstnasse ja takerdub traatidesse. Sellest saab ka kolm korda vähem energiat kui kivisöest ja selle põletamisega kaasneb palju tuhka ja õhusaastet CO2 näol.
Vaatamata eeltoodule annab põlevkivi meile teatava energiajulgeoleku. Põlevkivivaru on meil suur: prognoosvaru umbes kaheksa miljardit tonni, millele lisandub veel täielikult uurimata Tapa maardla ligikaudu kolme miljardi tonniga. Kuid Eestis leidub lisaks praegu kasutatavale kukersiidile ka teine põlevkivi — diktüoneema kiltkivi, mille kütteväärtus on veelgi madalam, keskmiselt 1400 kcl/kg ehk niisama suur kui seda on kukersiidi alampiir. Kuid sellest edaspidi.
Praegu kehtiva maapõue seadusega on põlevkivi kaevandamisele seatud piirang 20 miljonit tonni aastas. Kahjuks pole põlevkivi ahju ajamisele seni veel alternatiivi (vaatamata sellele, et põlevkivist õli tootmine on selgelt majanduslikum). Seetõttu õnnestus meil ka EL-i liitumisläbirääkimistel saavutada elektrituru avamise edasilükkamine aastani 2013, mil Narva elektrijaamade renoveerimiseks võetud laenud peaks olema tagasi makstud ja seal toodetav elekter konkurentsivõimeline.
Pea 95 protsenti Eestis tarbitavast elektrienergiast tuleb Narva põlevkivielektrijaamadest, mille koguvõimsus on 2350 MW. Tänaseks on nii Balti kui Eesti elektrijaamas üks energiatootmisblokk üle viidud keevkihtpõletustehnoloogiale, mis vastab tänapäevastele nõuetele ega saasta keskkonda sellisel kujul kui tolmpõletuskatlad.
Aastaks 2015 on kavas juurde ehitada kaks keevkihtpõletustehnoloogiaga energiablokki koguvõimsusega 600 MW. Seega peaks aastaks 2015 olema kasutusel neli kaasaegset energiaplokki koguvõimsusega 1000 MW, millest jääb aga talvel tõenäoliselt väheks. Samal ajal ei saa neid kõrgete saastetasude tõttu kasutada aastaringselt.
Praegu lisandub Narva elektrijaamadele veel energiaressurss Irust 150 MW, Kohtla-Järvelt 45 MW, tuuleenergiast 35 MW ning hüdroelektrijaamadest jt energiaallikatest 40 MW. Kuid juba aastal 2015 jääb meil energiavõimsust puudu ca 1000 MW.
Põlevkivi alternatiiv on tuumaenergia
Tänu stabiilsele põlevkivienergeetikale on olukord elektri tootmise ja jaotamise osas seni olnud hea, kuid saastemaksude karmistamine nõuab põlevkivile alternatiive. Selleks on kahtlemata taastuvenergia kasutuselevõtt teatud piires, kuid ei maksaks ära unustada kogu maailmas kasutusel olevat tuumaenergeetikat.
EOKL hinnangul pole Eestil muud valikut, kui võtta ka meil kasutusele tuumaenergia. Parem, kui omamaine, sest nagu näitab lähiajalugu, võõra peale ei saa loota. Selles osas on juba Eestis algust tehtud, eelkõige tänu akadeemik Anto Raukase entusiastlikule ja laiaulatuslikule selgitustegevusele.
Kahjuks siiski venib kõik riikliku otsustamatuse tõttu lubamatult kaua. Valitsejate suutmatuse peab aga kinni maksma koduomanik.
On ilmselge, et vajame riiklikku energianõukogu — energeetika juhtimiseks ei piisa riigikogu majanduskomisjonist ja majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist. See peaks koosnema spetsialistidest, kes on asjatundjad valdkonnas, mis hõlmab suurt hulka energiapoliitilisi teemasid, nagu energiakandjate ja tootjate paljusus, energiasääst ja keskkonna hoid, energiatootmise hajutamine, elektri ja soojuse koostootmine, varustuskindlus ja hind, riigi energeetilise sõltumatuse kindlustamine, ühinemine Euroopa ühtse gaasi- ja elektrivõrguga jpm.
Me ei saa lubada, et riigi energiapoliitikat juhib ja suunab EE, kelle ülesandeks olgu elektri ja soojuse tootmine, müük ja kohale toomine tarbijatele, energiasüsteemide rajamine ja hooldus ning süsteemihalduri roll. EE on ikkagi ennekõike kasumit taotlev aktsiaselts, mille eesmärgiks on kasumi saamine, elektrienergia müük suurtes kogustes ja võimalikult kallilt. Aga koduomanikest rahva mured erinevad EE muredest, sest viimane ei ole huvitatud odava elektri müümisest tabijale ja selle kokkuhoiust.
Teine artikkel samast sarjast ilmub 1. juunil.
