Rahva õiglustunne on väärastumas?
Nende normide kohaselt oli aumehelikkus eelduseks inimestevahelistes suhetes, selleks, et keegi sind üldse aksepteerima hakkaks. Vargused, valed ja reetmine olid niivõrd taunitavad, et sellistel inimestel oli oht langeda sügavasse ühiskondlikku isolatsiooni. Olid ju inimestel lukkude asemel vaid luuad ukse ees, sest ebaausaid ja valelikke inimesi peaaegu et polnudki.
Just tänu nendele raamidele pole Eestis aastasadade jooksul kujunenud Somaalia laadset ühiskonda, kus on levinud arusaam, et lisaks üldistes kultuuriraamides tehtavale raskele tööle on võimalik veel ära elada ka märksa kergemalt, neid ahistavaid raame lihtsalt purustades — tehes mitte seda, mis on eetiline ja kogu ühiskonnale vajalik, vaid valides hoopis tegevusi, milles ligimesed, eneseväärikus ja autunne pole enam sugugi mitte primaarsed.
Kuigi meie teekond Somaaliani on hetkelgi veel pikk, oleme me täna juba kahjuks tegemas suuri samme selles suunas. Meie ühiskond on suurte sammudega eemaldumas meie esivanemate tõekspidamistest ning astumas aega, kus ei maksagi enam mitte ausus, töökus ega põhimõttekindlus, vaid sootuks midagi muud. Üha enam astutakse ühiskonnas samme, mis pakuvad lihtsamat äraelamist.
Väga masendav on vaadata, et neid väärastunud valikuid tehakse tihti pimesi, minnes kaasa just nendega, kes vaid kõrgemat palka või ühiskondlikku positsiooni lubavad. Naised ei vali enam mehi mitte nende iseloomu ega ka üldise käitumise, vaid nende karjääri ja jõukuse põhjal, arvestamata ning teadmatagi tihti meeste veendumuste, tegevuse ja rikkuse õiguspärasust. Selle kompenseerib vaid neile naistele võimaldatud raha hulk.
Mehed valivad töökohti reeglina just palganumbri järgi, võttes tihti vastu ameteid, mille edu võti seisneb vahel hoopis kavaldamise, petmise ja koguni oma tõekspidamiste eiramise meisterlikkuses.
Noored aga otsivad veel koolipinki nühkideski omale juba tulevikuks kohta, kus mitte midagi tegemata saada kõrget palka ja nautida teistele kättesaamatuid hüvesid, leides säärasel moel peavarju näiteks mõne suurerakonna noortekogus. Nähes seal ringleva raha ja võimaluste hulka, kaotavad need noored juba varakult nii ausa töötahte kui ka mõtlemisvõime. Ainus, mida need noored nüüd oma privileegitud hõlpeluks veel vajavad, on täielik kuuletumine oma parteiisandatele ja nende veendumuste ja tõekspidamiste laitmatu järgimine.
Kahjuks toimub sama mõttemaailma väärastumine juba ka nende isikute lastega, kelles küpseb juba maast madalast teadmine, et isale sarnaselt mõne poliitilise erakonna kaitsva tiiva all tegutsedes pääseb privileegitute sekka.
Jälgides pikaajaliselt oma kaasmaalasi, olen ma eksimatult jõudnud järeldusele, et meie ühiskond on väga haige, sest me kipume millegipärast ülistama isikuid, kes on avalikult seotud räpaste afääridega. Me imetleme neid, kes on üleöö saanud rikkaks mõne riikliku ameti eesotsas istudes ja fänname koos Kroonikaga nende igapäevast käekäiku, andmata jällegi enesele aru, milleks me neid enesekeskseid karjeristidest iidoleid ja kelme tegelikult vajame.
Paistab, et inimesed on hetkel, mil neile on osaks saanud mis tahes tähelepanu, nõus aksepteerima keda iganes, võttes kas või räpase minevikuga tipp-poliitikutelt vastu tänuavaldadusi, tänukirju ja autasusid.
Kas pole lõpuks saabunud aeg saada mõtlevaks inimeseks? Enne kui kuulata “tõde” selliste inimeste suust ja saada neilt mingit tunnustust, tasuks ehk meenutada nende minevikku ja saada aru, millist “tõde” on need isikud minevikus rääkinud ja millistel asjaoludel on need „auväärsed” isikud oma tavapalgalistelt töökohtadelt komeedina rikka eliidi sekka on tõusnud. Peaks püüdma aru saada selle „tõe” tegelikust olemusest ning sellestki, milline „au” ja ”tunnustus” nende käe läbi siis õieti teile osaks saab.
Oma õiglustunde eiramine ja selle alateadlik allasurumine ning kuuletumine inimestele, kes hetkel paremal positsioonil ja rikkamamal elujärjel on, meenutab alkohoolikute veendumust, et nad ei ole alkohoolikud.
Seni aga, kuni inimesed valimatult omale kummardamiseks valesi iidoleid valivad, annavad nad oma valeiidolite räpastele tegevusele aina uut tuult tiibadesse. Jäädes seejuures ise oma iidolite kaudse tegevuse tagajärjel peost suhu elama — viletsuse piiril ja eurosentide eest.
