Rene Toomse: E-riigi nutika kaitsevõime suunas ehk mida teha suurtükiväega
Ameeriklastel on tabav väljend – võitle targalt, mitte raskelt (fight smarter not harder). See on äärmiselt kohane ka Eesti kaitsevõime jaoks. Ei ole mõeldav, et iga vastase tanki vastu paneme oma tanki. Samuti ei aita, kui meil on iga vastase saja tanki kohta üks enda tank vastu panna. Ilmselgelt jääb väheks. Kuidas siis sellisest olukorrast välja rabeleda? Siinkohal tulebki sisse eelpool nimetatud väljend ja tõdemus, et eesmärk pühendab abinõu. Allpool tuleb vaatluse alla vaid üks süsteem, millega saaks targemalt tegutseda, kuid sellised kontseptsioonid on praktiliselt piiramatud ka enamus teiste süsteemidega.
Eesti kaitseväe arengukava lubab hankida peagi moodsad iseliikuvad suurtükid. Klassikalises sõjapidamises on see normaalne soomukitel tegutseva jalaväeüksuse osa. Kuid mõtleks korraks, kas selline klassika on meie oludes piisavalt nutikas, või saaks sama tulemi kuidagi soodsamalt. Eesmärk on saavutada suurtükituletoetus, mis on kiire, kaitstud ja võimalikult täpne.
On tagumine aeg, et Eesti e-edu ja ka muu innovatsioon jõuaks ka lõpuks meie kaitsevõimesse. Oleme väga uhked oma e-lahenduste kasutamise osas ühiskonnas ja meie IKT võimekuse üle avaldada muljet terves maailmas. Miks peaks aga kaitsevägi endiselt kasutama eelmisest sajandist pärit lahendusi? Plaanitud iseliikuvate suurtükkide hange on väga kallis, kuid hävitusjõult on need samad, mis Eesti kaitseväel juba kasutuses olevad järelveetavad haubitsad. Iseliikuvate suurtükkide eelis on kiiremas laskevalmiduses ja paremas kaitses vastase suurtüki ning väikerelvade tule eest. Miinus aga nende mass ja kõrge hind. Kas saaks neid eeliseid kuidagi kompenseerida ja massi vähendada nn kohalike vahenditega?
Sakslaste kasutatud iseliikuv suurtükk PzH 2000 maksab hinnanguliselt koos tugisüsteemide ja uuendustega pisut üle 3,4 miljoni euro tükk (Horvaatia ostis just 12 suurtükki 41 miljoni euro eest oma kahe brigaadi toetuseks). Eesti kaitsevägi koosneb sisuliselt kahest brigaadist. Normiks oleks üks iseliikuvate suurtükkide pataljon brigaadi kohta, sest relvasüsteemi laskeulatus on 40-60 km. Optimaalselt peaks pataljoni kuuluma kolm patareid kokku 18 suurtükiga. Seega on kaitseväe vajadus hinnanguliselt 36 iseliikuvat suurtükki.
Arvutades Horvaatide hanke näitel, tuleks sellise hanke hinnaks umbes 100 miljonit eurot (osa tugisüsteemide kulust jaotub suurtükkide peale laiali). Parem kaitse ja kiirem laskevalmidus on head omadused järelveetavate suurtükkide ees, kuid see tuleb kaasa ka oluliselt raskema massiga. Eelmainutud PzH 2000 kaalub ligi 60 tonni. Ei pea olema just spetsialist, et kahelda nii raske masina liikumisvabaduses keskmiselt pehmel Eestimaa maastikul. Selline mass sunnib need head relvasüsteemid vaid piisavalt kõva pinnast ja teedevõrku kasutama, kus nende liikumisvõimalused on vastase poolt suhteliselt kergelt ennustatavad. Olgu lisatud, et liikursuurtükk ei paku kaitset tankitõrje relvade eest ei maalt ega õhust.
Tänasel päeval on kaitseväe kasutuses 155 mm järelveetav haubits FH 70. Suurtükk kaalub pisut alla 10 tonni ja seda veab veoauto MAN. Kokku on meil neid haubitsaid väidetavalt 24. Mobiilsuse, kiiruse ja kaitstuse küsimuses tasub mõelda, kas ei oleks võimalik neid olemasolevaid relvasüsteeme täiustada Eestis kohapeal, võttes eeskujuks rootslaste Archer kontseptsiooni. Archer on BAE Systems Boforsi suurtükk Volvo 6x6 veoautol, mis annab kiiruses, täpsuses ja kaitstuses sarnased tulemused kui PzH 2000, kuid tema mass on poole väiksem.
Eestis on tublisid ettevõtteid, kes suudaks kontseptsiooni läbi mõelda ja ka vajaliku täiustuse teostada. Tarvis on luua vastav robootika ja hüdraulika suurtüki laskevalmidusse seadmiseks, IT lahendus juhtimis- ning sihtimissüsteemidele, kui ka soomustada meeskonna kabiin. Kokkuvõttes võib saavutada eesmärgiks seatud kvaliteedid tunduvalt kergema kaaluga kui PzH 2000 ja tõenäoliselt ka soodsamalt kui valmis liikursuurtükke ostes. Lisaks tasub kaaluda olemasolevate haubitsate liitmist veokitega selliselt, et haubitsat saaks ka maha tõsta ja kasutada järelveetavana või iseliikuvana, nagu on itaallaste arendatud Aris APU (iseseisva jõuallika) kontseptsioon. Selline modulaarne lähenemine annaks võimaluse olemasolevaid haubitsaid kasutada igasugustes oludes ja maastikel.
Parema täpsuse saavutamiseks on vaja „tarka“ ehk täpsusmoona. Need on mürsud, mis on juhitavad GPS signaali või lasermarkeri poolt. Kindlasti on need mürsud kallimad, kuid arvestus on ka selline, et kui lasta 100 „mittetarka“ ebatäpset mürsku ja saavutada vaid vastast häiriv tulemus, siis tunduvalt suurema efekti saavutaks vaid 10 täpsusmürsu laskmine, nagu tõestas Hezbollah sõjas Iisraeli vastu 2006 aastal. Tänapäeval on vastav elektroonika juba suhteliselt soodne ja lahendusi annaks jällegi arendada kohapeal nii ülikoolide kui idufirmadega, saavutades nii nõutud tulemuse tunduvalt soodsamalt kui mujalt valmis lahendust ostes.
Lisades süsteemi ka droonid, mis edastavad nii sihtmärgi koordinaadid, kuid suudavad ka laseriga sihitada, oleme astunud tubli sammu lähemale maksimaalse tulemuse saavutamiseks vähemate kuludega. Suurtükk, mille iga lask tabab, on samaväärne, kui vähemalt kolm suurtükki, mille iga kolmas lask tabab. Seega maksimeerib täpsusmoon iga euro, mis on investeeritud ta arendamisse. Planeeritava umbes 100 miljoni eurot maksva välishanke eest saaks tõenäoliselt luua sadu insenertehnilisi – ja e-lahendusi, mis tõstavad oluliselt olemasolevate relvade tulejõudu ja kaitstust.
Veel üks aspekt, mille peale mõelda. Praeguse planeeritud iseliikuva suurtüki hankega viidaks need miljonid eurod riigist välja ning muud kasu peale uute relvasüsteemide sellest tekkima ei saa. Puhas kulu. Mõelgem, kui palju on meie inimesed ja ettevõtted pidanud tööd tegema, et riigile nii suur raha teenida. Kas riigi poolt saaks tehtud ikkagi kaalutletud ja läbi mõeldud otsus, kuhu ja kuidas see töö ning vaevaga teenitud raha kulutatakse?
Kui sama summa on investeeritud läbi IKT ja insenerilahenduste tellimise Eestis, siis võidab sellest investeeringust kogu meie ühiskond, sest kogu see raha jääb ringlusesse siia, elavdades omakorda majandust ja täites uuesti riigikassat. Küsimus on prioriteetide seadmises, usalduses kodumaise ettevõtja vastu ja pikemaajalises strateegilises nägemuses.
Hästiarendatud relvasüsteemid saab panna ka raha taastootma. Meie sõdurid, kes käivad rahvusvahelistel operatsioonidel, kus kasutavad Eestis välja töötatud inseneri – ja e-lahendusi on otsesed turundajad. Kui toimivad süsteemid hakkavad meeldima meie liitlastele (ja miks ei peaks, kui nad toimivad ja on soodsamad samade eesmärkide saavutamiseks), siis võib neist kujuneda ka Eesti jaoks arvestatav ekspordiartikkel.
Sellisel juhul võib investeering hakata ka ühel päeval Eestile tagasi ja pealegi teenima. Sõda on kole sündmus, kuid oleme ausad – sõda ei kao ühiskondadest kuskile. Seega on alati tarvis paremat sõjatehnikat, ning kui meie selles valdkonnas midagi ei arenda, siis teevad seda teised nagunii. Meil oleks omad eelised läbi nutikate lahenduste ning lühinägelik oleks seda potentsiaalset raha kellelgi teisel üles korjata jätta. Mõistlikud investeeringud, tark kokkuhoid ja tugev eksport on riigi majanduse mootoriteks. Ja meie majandusel on tugevat mootorit väga tarvis.
Kokkuvõtteks saab tõdeda, et kui tahame tõemeeli sõjaliselt saada vastu ülekaalukale vastasele, siis ei piisa vastasega sarnaste relvade ostmisest ja veendumusest, et tehes kümme korda kõvemat kisa, siis võidame sada korda suuremat vastast. Tõsiseltvõetavaks võimaluseks võita, on kasutada meile kätteantud ressurssi – nutikaid inimesi.
Kui meie inimesed suutsid kommunikatsioonitehnoloogias võidu joosta suur-riikidega nagu USA ja luua Skype’i, siis miks me peaksime olema vähemvõimekad, et luua sõjalised inseneri – ja info- ning kommunikatsioonitehnoloogia lahendused, mis aitavad meil sõjalises konfliktis võita kui tahes ülekaalukat vastast, kui ka eksportida head toodet liitlastele.
Autor on Eesti Kaitsetööstuse Liidu juhatuse liige. 2015. aasta riigikogu valimistel kandideerib ta Keskerakonna nimekirjas.
