Riina Vändre: Vabadussõja võidusammas – müüdid ja tegelikkus
Nendel teemadel suudavad kõik inimesed kaasa rääkida. Vabaduse Risti sümboliline väärtus ja tähendus seevastu aga nii suured, et jätkuvate ehitusprobleemide tulemusena on sambast kujunenud avalikkuse piksevarras, millel saab nii esilekerkinud ehitusprobleeme kui ka kõike muud välja elada. Sammas oma ehitusvigadega on täna saanud objektiks, mis maandab osa inimeste pingeid, mille tegelikud keskused võivad olla aga hoopis teises kohas.
Parimaks näiteks on poliitik Marek Strandbergi hiljutine õnnestunud katse saada avalikkuses tähelepanu, rääkides samba klaasist kui plastmassist. Ilmekas on see näide seetõttu, kuidas avalikkusele „udu“ ajamine võib olla väga lihtne - antud juhtumil pole paneelide koostis olnud kunagi üllatus ning nende külgvaade ja ristlõige on kõigile soovijatele avalikult näha olnud alates esimeste eksemplaride tarnimisest Eestisse, nende eksponeerimisest kõigile meediakanalitele.
Samas on täiesti arusaadavalt läbinähtav ka Strandbergi teo motiiv - sisuline poliitline vajadus saada pilti mõne uue teemaga. Udujutt on see ettekujutuse pärast, et tänapäevane klaas peaks välja nägema kui pudeliklaas, mis ignoreerib täiesti tõsiasja, et nii nagu paljud prilliklaasid, autoklaasid, rääkimata kunstklaasidest ja ehitusklaasidest, ongi üldjuhul mitmekülgse ja kompleksse koostisega, sisaldades nii tavalist silikaatklaasi, orgaanilist klaasi, kui akrüülklaasi. Marek Strandberg pakkus samba ehitusmaterjali valiku aegadel Kaitseministeeriumile kui ka autoritele ehitusmaterjaliks ka klaasbetooni tahvlit, kuid kaks aastat tagasi oli seegi pikka katsetusaega vajav materjal.
Vaadates tagasi möödunud protsessile tervikuna, samba rajamisest tänaseni saatnud sõnasõjale, tunnistades ka kriitikute ütlusi ehitusprotsessi vigade osas, olen tugeval arvamusel, et monument Vabadussõjas langenute mälestuseks tuli vähemalt seitsmendal katsel valmis ehitada ning selle ehitamine oli ja on jätkuvalt õige ja vajalik protsess. Lõpule tuleb viia ka samba lõplik kordategemine.
Samba ümber levivatele müütidele mõeldes – ja neid on alates surnud vaimude möllamisest, Jumala kättemaksust ebajumala teenimise pärast, kuni poliitikute soovini rajada kõrgustesse küündiv fallosekujuline sümbol - tähelepanu vääriv vähemalt murdosa müütide lahtikirjutamine, mis põhinevad reaalsetele faktidele ja tagasivaatele läbi ilmunud meediakajastuste.
1. müüt: „Kaitseministeerium muutis otsuse rajada abstraktselt vabadusele mõeldud memoriaal otsuseks rajada monument Vabadussõja mälestuseks“. Tegelikkuses võttis Riigikogu 23.märtsil 2005.a. vastu otsuse „Vabadussõja võidu samba rajamine“. Pool tundi varem jäi toetuseta otsus „Vabaduse memoriaali rajamine“. Sellega langetati põhimõtteline poliitiline valik juba Riigikogus ning seitsmes katse rajada rahvuslik monument Vabadussõjas saavutatud võidu auks sai stardipaugu. Vabadussõja Võidusamba rajamist pooldas 50 ja Vabaduse memoriaali rajamist 30 saadikut. Vastuvõetud otsuse järgi pidi sammas tähistama Eesti võitu Vabadussõjas ning selle püstitamisega mälestatakse iseseisvuse saavutamise ja kaitsmise nimel toodud ohvreid. Riigikogu otsusest lähtuvalt tegi toonane valitsus ülesandeks rajada monument Kaitseministeeriumile.
2. müüt: „Konkursi korraldamine viidi ellu läbipaistmatult“.
Tegelikkuses töötati konkursitingimused ja lähteülesanne välja veel enne praeguse valitsuse ametisse asumist, selle töötas välja Kaitseministeeriumi tellimusel Eesti Arhitektide Liit (EAL), kellele maksti selle eest kokku üle 200 tuhande krooni. Koostatud lähteülesanne sisaldas selgelt viidet sellele, et sammas on mõeldud 1918-1920 toimunud Eesti Vabadussõja mälestuseks.
Konkursi komisjon valiti veel eelmise valitsuse ajal välja esinduslikkuse printsiibi põhiselt. Sinna kuulus 4 avalikkuse esindajat (vabadusvõitlejad, Tallinna linn, SA Vabaduse Monument ja EELK peapiiskop), 4 kunstieksperti (2 Arhitektide Liidust ja 2 Kunstnike Liidust), 4 poliitikut (kultuuri- ja kaitseminister, parlamendi koalitsiooni ja opositsiooni esindajad).
14.märtsil 2007.a. kuulutati välja Vabadussõja võidusamba ideekonkurss ja mälestusmärgi avamise tähtajaks seati 28.november 2008.a., mil möödub 90 aastat Vabadussõja algusest. 5.aprillil 2007.a. asus ametisse uus valitsus, kaitseminister Ligi asendus kaitseminister Aaviksooga, kõik teised esindajad jäid endiseks. 15.augustil 2007.a. valis valitsuskomisjon välja võidutöö „Libertas“, 30.augustil kinnitas valitsus komisjoni otsuse ning kaitseminister sai ülesande viia samba rajamine lõpule. Sõltumatul internetiküsitlusel toetas tol hetkel võidutööd 67% ja vastu oli 33% hääletanutest.
3. müüt: „Samba autorid on tundmatud amatöörid“ ja „Sternfeldilt tuleb diplom halva insenertehnilise lahenduse eest ära võtta“. Tegelikkuses pole tegu sugugi amatööridega, kaks kolmekümnele liginevat ideekavandi autorit Rainer Sternfeld ja Andri Laidre on teada tuntud tehnikateaduste magistrid Tallinna Tehnikaülikoolist; Kadri Kiho ja Anto Savi aga Tehnikakõrgkooli kõrgharidusega arhitektid; kõik kokku tublid noored inimesed, kelle muudegi saavutuste üle on põhjust uhkust tunda. Autorid oleks võinud kohe pärast ideekavandi väljakuulutamist protsessist käed puhtaks pühkida, kuid selle asemel võtsid nad monumendi valmimise südameasjaks ning aitasid oma parimate teadmistega kaasa, tehes Kaitseministeeriumi ja ehitajaga tihedat koostööd. Igati isamaaline tegu. Autorid pole seotud riigihankeprotsessiga, ammugi ei olnud nad samba projekteerijad - see polnudki nende ülesanne. Tagasi vaadates võidutöö väljakuulutamisele augusti keskpaigas 2007, leiab nende nimede avalikustamise hetkest ründavaid ja pingest laetud tigedaid lehepealkirju koos isiklikult solvavate seisukohavõttudega, kuigi konkursi võitmine tuli autoritele endilegi üllatusena. Probleemi püstituse, mida ärritunud ründajad läbi meedia vahendasid, võib sisult kokku võtta järgmiselt - kuidas sai juhtuda, et noored insenertehnilise haridusega (Kunstiakadeemias mitte õppinud) inimesed võitsid konkursi (millel osalesid ka tuntud kunstiringkondade esindajad)? Kriitikute hulgas võtsid avalikult häbenemata sõna ka need konkursil osalenud autorid, kel tuntust jagub väga palju, kuid seeekord võidust ilma jäid. Nii algasid sisusse süübimata emotsionaalsed ja vihased spekulatsioonid – mida tehti, kuidas tehti, mida oleks pidanud tegema ja kuidas peaks tegema, mis jätkuvad nagu me kõik teame, tänu ilmnenud ehitusvigadele, sama eredatena ja pingest laetutena tänaseni.
4. müüt: „Poliitikud surusid läbi endale meelepärase kavandi“ ja “ „Žüriis osalenud kunstieksperdid pidasid võidutööd kõlbmatuks“. Väide, et poliitikud valisid ja surusid oma tahte kunstiinimestele peale ei pea paika. Võidutöö valik teostati iga žürii liikme poolt võrdväärselt antud väärtuspunktide alusel, 11-le edukamale lõppvooru jõudnud ideekavandile jaotati punkte kriteeriumite järgi, punktid talletati selleks ette nähtud tabelisse, milles lõplike punktisummade kokkuliitmisena kujunes võidutööks „Libertas“, kui kõige enam punkte saanud ideekavand. Väide ei pea paika juba seetõttu, kuna ka kunstieksperdid tõstsid „Libertase“ 41 töö seast esimese kolme parima ideekavandi hulka. Kaitseministeeriumile laekunud 44 töö seast kvalifitseerus konkursile 41 tööd, nendest kolm esimest tööd valiti konsensuslikult parimateks kõigi kaheteistkümne zhürii liikme poolt. Esikoha valimise hääletus kujunes järgmiselt: võitnud tööd toetas 9 ja sellele vastu oli 3 žürii liiget. Vahe esimese ja teise koha punktide vahel oli tähelepanuväärne, samuti vahe teise ja kolmanda ideekavandi punktisumma vahel. Kõik hääletustulemused ja hääletamise protsess on protokollitud, kuid kaetud konfidentsiaalsuskohustusega žürii liikmete õigusi silmas pidades, siiski talletuvad need tuleviku huvides Kaitseministeeriumi arhiivis.
5. müüt: „Autorid ja Kaitseministeerium ei arvestanud ekspertide ja avalikkuse arvamusega“. Pärast võidutöö väljakuulutamist algas pingeline töö erinevate ekspertidega nii kunsti-, kui arhitektuurivallast, aga otsesemalt klaasiga tegelevate spetsialistidega; samuti ehitusspetsialiste, muinsuskaitsjate, keskkonnakaitsjate ja linnaametnikega. Samba autorid võtsid end terveks aastaks lahti muudest kohustustest ja tegelesid koos SA Vabaduse Monument ja Kaitseministeeriumi ametnikega. Kohtuti kõigi erinevate huvigruppide arvamuse ärakuulamisega, kes seda soovisid ning ideekavandi edasiarendusega. Ideeprojekti kohta väljendatud kriitikat, arvestati - mööngem siinkohal, et kõigi erinevate arvamuste kokkusidumine pole kunagi võimalik ja arvestada saab sellise piirini, mida võib nimetada „mõistlikuks tasakaaluks“ või „konsensuseks“. Näiteks ei saanud arvestada väga tõsiseltvõetava kunstiinimese soovi, kelle nägemuses oli monumendi tippu Vabaduse Risti asemele paigutada omale meelepärane kujund. Küll aga vahetati välja samba materjal (algselt dolomiit, mida peeti liiga lagunevaks), stiliseeritud Vabaduse Rist tehti originaalile vastavavaks, II liigi I järgu Vabaduse Risti suurendatud koopiaks (autasuks vapruse eest, mida pole kunagi varem välja antud va nüüd samba tipus, sümboolselt kogu Eesti rahvale); ära jäeti Eesti kaardi kujutis, mis tekitas vaidluse, kas see kaart on II Maalimasõja eelne ehk Vabadussõja järgne või meie praegune riigipiir. Muinsuskaitse ja keskkonnakaitsjate ettekirjutuste kohaselt muudeti olulises osas kogu samba maa-ala projekti ning saadi sellele Muinsuskaitse, Keskkonnakaitse ja Tallinna Linnavalitsuse heakskiit. Lisaks viidi sisse rida muid parandusi, mille üleslugemine siinkohal venib mõttetult pikale.
6. müüt: „Kaitseministeerium surus projekti ülilühikesi tähtaegasid“. Tegelikkuses on igal ehitusprojektil, aga eriti nii suuremahulisel, alati olemas tööde teostamise graafik, koos selleks planeeritud varuajaga. Miks tähtaegadest ühe, teise või kolmanda osapoole poolt õigeks ajaks kinni pidada ei suudetud või lahendati venides, arvan, et töökultuurilise või mõne muu põhjuse tõttu, vajaks pikemat detailidesse ulatuvat uurimustööd. Reaalsuses pikendas kaitseminister 11.juulil 2008 eelmise valitsuse poolt välja öeldud valmimistähtaega seitsme kuu võrra. Vabadussõja võidusammas avati pidulikult Võidupühal, 23.juunil 2009.a, mitte esialgselt kavandatud 28.novembril 2008, mil möödus 90 aastat Vabadussõja puhkemisest. Kaitseministeeriumi uudiste arhiivist võib leida järgmise 21.02.2007 koostatud ja kodulehele riputatud pressiteate, milles kommenteerib tänane rahandusminister, toonane kaitseminister Jürgen ligi järgmiselt: Konkursi tähtajaks on määratud 2.juuli, pärast mida saab hakata otsustama. Me väga tahaksime, et mälestusmärk saaks valmis 24-ks veebruariks 2008, aga seda lubadust on väga raske kindlalt anda. Sellepärast sai öeldud, et Vabadussõja võidusammas valmib EV juubeliaastal,“ ütles Ligi. Vt. http://www.mod.gov.ee/et/1303
7. müüt: „Vabadussõja võidusammas on algsest läinud olulisest kallimaks“, Kesknädala hinnangul on maksumus tõusnud juba 200 miljoni kroonini. Tegelikult on Võidusamba maksumus püsinud algusest lõpuni eraldatud eelarve piirides, milleks oli 10 miljoni kroonine eraldus 2007.a. konkursi korraldamise kuludeks ja 99,7 miljoni kroonine eraldus 2008ndal ja 2009ndal aastal. Eraldatud rahadele pole valitsuselt lisa küsitud; küll lisanduvad selle summa juurde veel õigusabi kulud, avamispidustustega seotud kulud, muud kaudsed sambaga seotud kulutused kokku ligikaudu kahe miljoni krooni ulatuses. Lõpp-kokkuvõttes jäävad riigi kulud samba püstitamisel siiski nimetatud 112 miljoni krooni raamidesse, kuna kõik tekkinud täiendavad kulud monumendi samba- ja ristiosa probleemide lahendamisel nõuab KM arbitraaži korras Sans Soucilt välja, mis paraku võtab kokkuvõttes tõepoolest mõned aastad aega.
8. müüt: mille põhjal „Kaitseministeerium on alustanud sõda teisitimõtlejate vastu“. Rääkides sõjast, tuleb rääkida sõdivatest pooltest, rünnakutest, kaitset jne. Selliselt arutledes võib tegelikuks „sambasõja“ alguseks pidada 25.02.2008 Vabadussõja Võidusamba vastaste pöördumist presidendi, peaministri ja kaitseministri poole, kus esimest korda tekivad „pooled“ seoses allakirjutanute enda nimetamisega „samba vastasteks“. Enne seda taolist polarisatsiooni ei toimunud, käis tavaline eestlastele omane avalik ja vihane debatt. Kiri taotles protsessi peatamist ja Vabadussõja Võidusamba asendamist monumendi püstitamisega „Vabadusele“. Internetis käivitus „vastaste“ allkirja kogumise protseduur, millele järgnes „pooldajate“ allkirjade kogumine. „Sõja“ alguseks saab siiski pidada just sedasama avalikku pöördumist, vahest pöördujate väga emotsionaalselt laetud avalikke rünnakuid, mis vallandasid kaitsjate samavõrd pingest laetud vastused. Õnneks toimus sõnasõda täiesti adekvaatsetes demokraatlikes raamides ja valdaval kujul meediatandri diskussiooniväljadel.
9. müüt: „ VabadussõjaVõidusammas on poliitkute poolt rahvale peale surutud monument“. See on kõige ebaõiglasem müütidest, mida fakte kontrollimata armastavad kasutada „samba vastased“ käibelelastud fraasidega „kuidas arvamusküsitlustega manipuleeriti“ või „kuidas kunstiekspertidele ristisammast peale suruti“. Just seda müüti on kõige lihtsam ümber lükata kõigi suuremate meediakanalite otsingumootorite abiga, mis annavad kätte kanalite endi sõltumatud internetiküsitlused, lisaks TNS Emori poolt Vabadussõja Võidusamba Sihtasutuse tellitu, kui Eesti Päevalehe poolt Turu-uuringute teostatud põhjalikumad küsitlused, mis kõik näitavad ühte tulemust – suurem osa Eesti rahvast soovis selle Vabadussõja monumendi valmimist. „Vastane“ ütleb selle peale – aga kas rahvas tahtis „just sellise“ ristisamba valmimist? Postimees Online 17.03 ilmunud uudis kirjeldab Emori uuringutulemusi: „Märtsi alguses tehtud rahvaküsitluse järgi meeldis kavand väga või pigem 61% eestimaalastest, ei meeldinud või pigem ei meeldinud 30% küsitletutest, kellele näidati võidutöö kavandit. 25.06.09 Postimees Online ütleb lugejaküstluse põhjal 69,7% äsja avatud sammas meeldib, 30,3% ei meeldi, vastajaid oli ligi 5600 inimest. Ja nii 2/1 „pooldajate“ kasuks räägivad kõik erinevate võrguväljaannete küsitlused, sama näitavad ka diskussioonisaadete jälgijatele esitatud vaatajaküsitlused. Kui me ei usalda aga enam oma meediakanalite küsitlusi, on põhjust hakata tõsisemalt sõnavabaduse pärast muretsema.
10. müüt: „Klaasitootja Sans Souci on tundmatu Tšehhi firma“. Tegelikkuses on Sans Souci International rahvusvaheline ettevõte, kelle kontorid asuvad Prahas, Moskvas, Dubais ja Hong Kongis, nende töid ja meistriteosed on esindatud kõigis viies maailmajaos. Praeguse õigustatud kriitika tšehhi firma suunal on tinginud Sans Sousi Internationali alltöövõtjate vastuvõtmatu ehituskvaliteet, mis on pannud nördima mitte ainult avalikkust, vaid ka Kaitseministeeriumi.
12. müüt: „Kaitseministeerium on leidnud patuoina asekantsler Martin Hurda näol ja tema vallandanud“. See on pahatahlik vale. Reaalsuses on nii Martin Hurda, kaitseministri, kui ministeeriumi kantsleri korduvalt välja öeldud seisukohad järgmised: asekantsler Hurt võttis samba ehitamise üle 2010a. jaanuaris pärast ehituskvaliteedi probleemide ilmnemist ja on edukalt juhtinud nende lahendamist kuni käesoleva ajani ning liigub edasi uute väljakutsete tõttu. Kaitseminister on Postimees Online’s avaldanud kahetsust, et Hurt ei saa samba küsimuste lahendamisega päris lõpuni liikuda, kuid hea meel selle üle, et Hurt viibib projektijuhina suurema osa vaegtööde teostamise ajal siiski projektijuhi ametis. Asekantsleri kohalt lahkumine ja edasiliikumine oli osapooltele teada juba enne tema asumist samba projektijuhi kohale 2009a. jaanuaris.
Mida öelda lõpetuseks? Kokkuvõtteks - müüdid on müüdid ja tegelikkus on tegelikkus. Peaasi, et Eesti noor ja sõnavabadust austav demokraatia ei muutu päeva lõpuks tervikuna nii kisklevaks, kui on kujunenud diskussioon samba ehitusprobleemide kajastamise käigus. Tean, et ka vaegtööde likvideerimise perioodil on pingeline debateerimine samba teemadel (va ehitusprobleemid) ajendatud peamiselt ideoloogiliste ja maailmavaateliste seisukohtade erinevusest. Vaevalt on mõeldav püstitada mälestusmärki abstraktsele vabaduselegi, mis kujuneks kõiki neid erisusi silmas pidades 100%-liselt rahuldavaks. Loodan, et viimase pooldajad saavad ühel päeval ehitada soovitud monumendi „vabadusele“ - olen sellise arengu „poolt“. Tahan uskuda, et meie riigi hapralt saavutatud vabadus jääb omavaheliste jagelemiste keskel kestma nii kaua kui on inimpõlvi ja et Vabadussõja Võidusammas tehakse korralikult ja lõplikult korda. Arvan, et Vabaduse Rist on väärikas mälestusmärk neile, kes meile riigile Vabadussõjaga vabaduse tõid.
