Roy Strider: Eesti on ideaalne NATO puudel
„Ei tea, kas saatagi poissi selle kohtumise ajal lasteaeda,“ arutasid mu tuttavad tõsimeeli mõne päeva eest. Lapsevanematele oli teatatud, et kesklinnas asuva lasteaia akendest tuleb nende võsukestel eemale hoida, rääkimata lehvitamisest — see on ohtlik. Katustel passivad snaiprid ning taevas helikopterid.
Turvameetmetest hoolimata pole Tallinnas tükk aega tegelikult nii ohtlik olnudki, kuna tegelikult on peaaegu võimatu kaitsta taolisi tippkohtumisi reaalse terroriohu eest. Kui keegi sooviks korraldada kohtumisega seotud terroriakti, ei oleks tõenäoliselt välistatud selle sooritamine kõigi turvameetmete kiuste.
Rõõmus puudel
Võib-olla seetõttu ei olegi ma kunagi mõistnud, miks taolisi riskantseid kohtumisi peetakse deklaratiivselt kas suurlinnades, tõsi, eritsoonideks muudetud rahumeelsetel territooriumitel. On see jõudemonstratsioon? Kuid kellele on see šõu siis ikkagi täpsemalt suunatud? Palju odavam oleks ju riigijuhid mõnda kindlustatud sõjaväebaasi lennutada. Või kasutatakse meid, tsiviliste, elava kilbina?
Tallinnas pole asjaosalistel muidugi vaja paljudes riikides juba tavaliseks muutunud massidemonstratsioone ja suuremaid väljaastumisi peljata. Viimane suurem poliitiline demonstratsioon sarnase ürituse raames toimus 2007. aastal Eestit külastanud George Bushi visiidi ajal, mil anarhistide internetifoorum PunaMust korraldas paarisajast aktivistist koosnenud rahumeelse meeleavalduse.
Praegune kohtumine keskendub kolmele küsimusele: NATO strateegiline kontseptsioon, alliansi roll tänapäeva maailmas ja NATO-Vene suhe. Eestlastele on olulisimad esimene ja viimane punkt. Me loodame rõhutada aluskontseptsioonis senisest enam kollektiivkaitse artiklit nr 5, mida peetakse NATO koostöövõime ja solidaarsuse lätteks.
Kõrgeid külalisi võõrustav Eesti on ideaalne NATO, täpsemalt USA puudelriik, mis asub samas ka piisavalt Euroopas, et meist teistele eeskujulikku näidet teha. Kui mujal maailmas ei kipu tsiviilelanikkond NATOt kinnisilmi toetama, siis Eesti suhtutakse kõigesse, mis sõjaliselt on heidutanud või võib heidutada meie idanaabrit, hästi. NATO teeb, muuseas, 70% kogu maailma kaitsekulutustest.
Nii pole mingi ime, et eelmisel õhtul ETVs läbiviidud küsitlus näitas vastanute, enam kui tuhande inimese, tähelepanuväärset toetust alliansile, mille vastu hääletas vaid napilt üle 8%. Tundub, et taoline jäägitu toetus on tõepoolest erakordne, sest miks muidu mainis välisminister Urmas Paet hommikuses ETV otsesaates seda kui ühte jututeemat NATO peasekretäri Rasmusseniga. Paet rääkis ka, et tuleb veel teha tööd opositsioonilise kaheksa protsendiga. Õõvastav, ja tõsimeelne jutt (või oli see tõsimeelne nali?) ühe riigi välisministrilt, kelle sõnum oli, et elanikkonnalt oodatakse sajaprotsendilist toetust NATOle ja selle tegevusele.
Puudellik on ka eestlaste tehtud imestus ja halvasti maskeeritud kahjurõõm selle üle, et tegelikku arutelu Vene-NATO suhetes siiski Tallinna kohtumisel ei toimu, kuna venelased ei ilmunudki kohale. „Venelased ei tulnud sellepärast, et kohtumine toimus Tallinnas,“ selgitas ka Vene-Eesti suhete spetsialist, ajakirjanik Edward Lucas. Paraku kuulub taoline rõõm juba möödunud külma sõja ajastusse, märkides ilmselt ka juba alanud uue külma sõja hoogsat edenemist.
Võib-olla on Eesti valitsusele mingil kummalisel kombel tõesti kasulik see, et Venemaa läbirääkimistele taha ei ilmunud. Eestimaalastele ei saa dialoogi asemele tekkinud boikott ja ignoreerimine mingit tulu tuua. Arusaadav, et olles väikesed, kasutatakse kõiki võimalusi ja retoorikat, et end suuremana tunda või näidata. Seetõttu kasutatakse iga väiksem või suurem mõju, mida Eestil Venemaale poliitilisel lahinguväljal õnnestub kasvõi kaudselt osutada, meie propagandamasinas piisava hoolega ära.
Säärane heas mõttes propagandavõit on olnud ka näiteks NATO küberkaitsekeskuse rajamine, mille ajendiks olnud sündmusi eristas varasematest vaid see, et omaaegseid küberrünnakuid korraldati ühele riigile teise riigi valitsuse poolt (kuigi Hiina häkkerite toimetamine Pentagonis ja mujal oli kahtlemata kõrgemasse klassi kuuluv ettevõtmine).
Küberrünnakud pole mingi uudis
Suure kella külge pandud küberrünnakud on küll efektiivsed ja ohtlikud, kuid ei ole tegelikult midagi uudset ega erilist. Ka nendesamade NATO kohtumiste takistamiseks on korduvalt läbi viidud kodanikualgatusel põhinevaid demonstratiivseid rünnakuid, sealjuures on juba vähemalt 6 aastat olnudki levinud taktikaks küberrünnak. Juba 2004 aastal organiseeriti Münchenis rünnak seal toimunud NATO kohtumise veebilehe vastu, spämmiti ja kirjapommitati vähemalt kolme kohtumisega otseselt seotud meiliaadressi ja ummistati kohtumise pressikeskuse telefoniliinid.
Samuti viidi ülemaailmne rohujuuretasandil organiseeritud „elektroonilise blokaadi“ taktika läbi 2006. aastal USA ja Kanada territooriumil asuvate Mehhiko Ühendriikide saatkondade vastu. See oli protest Indymedia ajakirjaniku tapmisele Mehhiko valitsuse toetatud paramilitaaride poolt ja sealse õpetajate streigi toetuseks.
Eesti sai endale igatahes NATO küberkaitsekeskuse ning meie avalik arvamus väljendaks suure tõenäosusega rõõmu ka siis, kui siia paigutataks NATO kaubamärk — tuumarelv. NATO on eestlaste jaoks hea, sest kuigi me ei hooli tegelikult põrmugi Afganistanist, kardame me nii väga Venemaad.
Miks NATO on hea
Niisiis on tõesti vahva sinise vihmavarju all muheledes idanaabrile mõnuga trääsa ja keelt näidata, mis sest, et seda rõõmu ei pruugi Eesti liitlased sarnaselt mõista. Kuigi negatiivse näitena on NATO tegevus ilma ÜRO mandaadita rahuvalvemissioonide organiseermisel viinud ÜRO positsiooni ja autoriteedi nõrgenemisele, on NATO kahtlemata kasulik organisatsioon.
Üha enam tundub, et järjest arvukamad sõjalised interventsioonid „rahu ja stabiilsuse tagamise operatsioonide“ kattevarju all tagavad tänapäeval peamiselt suurkorporatsioonide ärihuve, jättes kõrvale NATO liikmesriikide elanikkonna või need, kelle „rahu ja stabiilsust“ rünnatud riikides tagatakse. Paraku ei saa inimesed sellistest huvidest alati aru ning seetõttu tehakse alliansile järgnevaid etteheiteid.
Üha enam on kuulda hääli, et relvastuse ja tuumarelvade kasvav juurdetootmine ei ole enam ammu seotud inimeste julgeoleku tagamisega.
70-80% kogu maailma relvastusest on toodetud NATO liikmete poolt. Ja kuigi peale Varssavi Pakti Organisatsiooni ja Nõukogude Liidu lõppu kadus ametlikult NATO tekkepõhjus, hakkas NATO seejärel sekkuma rahvuskonfliktidesse ning lõi endale kiiresti maailmapolitseiniku kuvandi — seda ennekõike oma liikmete ja liitlaste mõjupiirkondade laiendamise eesmärgil.
NATO on korduvalt demonstreerinud enda justkui enesestmõistetavat üleolekut ja üleastumist omaenese põhikirjast, erinevatest rahvusvahelistest seadustest ning ka Haagi rahvusvahelise kohtu otsusest, mille kohaselt on tuumarelvadega ähvardamine illegaalne.
NATO ei sõdi ausalt. Nii Jugoslaavia, Iraagi kui Afganistani konfliktides on allianss rünnanud tsiviilsihtmärke, sh haiglaid, koole, kultuuriväärtusi, tehaseid jne. Samades sõdades on NATO kasutanud Haagi ja Genfi konventsioonide põhjal ja Nürnbergi hartaga keelatud relvi, sealjuures soomustläbistava uraaniga rakette, mis põhjustavad radioaktiivset saastet ning hilisemat pikaajalist tsiviilelanikkonna mürgitust, olles sealhulgas kahjulikud ning paljude meditsiinispetsialistide sõnul ka surmavad NATO enda võitlejatele.
NATO on ajanud ebaeetilist reaalpoliitikat, toetades erinevaid sõjapealikke ja militaarliidreid nii Kosovos, Iraagis kui Afganistanis, lastes neil koostöö ja toetuse nimel toime panna inimsusevastaseid- ja sõjakuritegusid.
NATO on sageli enda poolt kontrollitaval territooriumil rakendanud tsensuuri ning sulgenud NATO-vastaseid meediakanaleid.
NATO laienemine ohustab rahvusvahelist stabiilsust, allutab uute liikmesriikide sõjalise juhtimise suures osas NATOle (ja sealjuures peamiselt USAle) ning toob hiigelkasumeid NATO vanade liikmesmaade sõjatööstusele, kuna loomulikult peavad kõik NATO liikmesriigid standardiseerima on varustuse ja relvastuse.
Nato ohustab ka Hiina ja teiste Aasia riikide julgeolekut, mis aitab kaasa nende riikide sõjaliste kulutuste ja võimsuse kasvule ja võib viia Aasias anti-NATO liidu sõlmimiseni.
Ja kõigele lisaks müüb NATO partnerriik Prantsusmaa NATO teisele partnerriigile Venemaale dessantlaeva Mistral, mis tõenäoliselt paigutatakse Kaliningradi oblastisse ja mida kasutatakse vaid ründeeesmärkidel — sellelt positsioonilt eeldatavasti Balti riikide vastu. See näitab veelkord, et eelkõige on NATO näol tänapäeval tegemist majandusühendusega, mille osaline eesmärk itta laienemisel on kaitsta ja laiendada USA ja Lääne-Euroopa korporatsioonide ärihuvisid.
Selline see maailm juba on. Mis ühele hea, see teisele hädaks.
