Urve Palo: Mesinädalad jäid vahele
Peab tunnistama – see ei ole tavaline, et napilt ühe kuu möödudes on erimeelsused äsja loodud valitsuses nii suured. Paraku on igati arusaadav, et ühiskond ei ole andnud tänasele valitsusele sadat kriitikavaba päeva. Mesinädalad jäid vahele.
Samas, ühes demokraatlikus riigis ja selle erakondlikul maastikul ei valitsegi alati üksmeel. Konstruktiivne kriitika, vaidlemine ning oma tõekspidamistele truuks jäämine on vältimatu osa demokraatlikust juhtimisest.
Võiks öelda, et täna avalikkuse ees peetud vaidluste koht oli koalitsiooniläbirääkimistel. Miks ei peetud neid toona? Võin öelda, et tegelikult peeti. Ja sama tuliselt, kui isegi mitte tulisemalt. Ent kui laua taga istub Vaatleja, Tõemonopoli hoidja ja Aktivist – siis võib enam kui kindel olla, et kolmest kahe ettepanekud, märkused ja kriitika jääb tähelepanuta.
Aga miks kirjutada alla leppele? Nagu ka europarlamendi liige Kaja Kallas ütles väga tabavalt, on koalitsioonilepe tugevalt sotsiaaldemokraatlik. Kuna lepe esindab ja seisab nende väärtuste eest, mida me peame tähtsaks, ei tekkinud ka küsimust, miks me ei oleks pidanud sellele alla kirjutama.
Probleem ei ole ju leppes, vaid selle katteallikates, nõndanimetatud pühas Excelis.
Eelmisel aastal õnnestus meil parempoolse erakonnaga koalitsioonis olles täita need read mõlemale osapoolele sobilike lahenditega. Tänaseks on kõiki osapooli rahuldavad allikad end ammendanud. Ja nii polegi imestada, et reformierakondlased on pettunud lepingu sisus ja sotsiaaldemokraadid katteallikates.
Nüüd tuleb meil olla riigimehelik, näidata selgroogu rutakalt või läbimõtlemata otsustest loobumisel või korrigeerimisel. Tuleb usaldada meie riigi parimate spetsialistide analüüse ja uuringuid. Tugevust ei näita mitte see, kes hammastega vanast kinni hoiab, vaid see, kes suudab tunnistada möödalaskmisi ja vigadest õppida, neid parandada ja paindlik olla.
Ettevõtlusministrina on minu kohus seista selle eest, et riigieelarve katteallikad ei pärsiks Eesti majanduskeskkonda. Selleks peab riik aga olema ettevõtjale parem (või kui soovite: vasak) käsi. Maksumuudatustest, mis teevad tootmissisendid kallimaks ning vähendavad meie ettevõtete konkurentsivõimet eksporditurgudel, tuleks hoiduda. Eesti peab olema atraktiivne investeerimiskeskkond ning üha rohkem meie ettevõtjaid peavad saama liikuda jõulisemalt eksporditurgudele. See tähendab, et riik peab toetama ettevõtjaid, et nad saaks väärtusahelas ülespoole liikuda. Olles maailmaturul konkurentsivõimelised, saavad ettevõtjad maksta oma töötajatele ka paremat palka.
Täna peaks valitsus mõtlema pigem ses suunas, kuidas majandust elavdada, mitte pidurdada. Kõige valusama hoobi oleks saanud esialgu planeeritud maksutõusudest ääremaad, kus kütus on sundkulu ja turismindus tihtipeale et ainuke elatusallikas (täna töötab inimene Põlva hotellis, ülehomme on ta juba Tamperes).
Majandus ei kasva liiva peal, seda tuleb väetada. Väetiseks on investeeringud, mida täna saaks väga odava laenuraha eest teha. Ja investeerida ei tuleks ainult betooni, vaid ka haridusse/inimestesse, mis on kõige suurema „kasumiga“ investeering üldse. Investeering pole kulu, vaid toob tulevikus tulu tagasi.
Sotsiaaldemokraatidena ei saa me toetada katteallikaid, mis toovad kaasa töökohtade kadumise või palkade kärpimise. Me ei soovi avada koalitsioonilepet, aga eeldame partneritelt konstruktiivset arutelu ja debatti katteallikate üle. Riigi juhtimisel ei tohi lähtuda ainult poliittehnoloogiast ehk „punkti“ taga ajamise võistlusest. Koalitsioonivalitsustes tuleb teha kompromisse ja mulle on oluline, et saaksime sotsiaaldemokraatlikud ideed ellu viia, seista ettevõtete ja töökohtade säilimise eest.
Valitsus ei pea alati olema kõiges ühel nõul ja omavahel parimad sõbrad. Kui vaja tuleb vaielda ja erimeelt olla. Tähtis on tulemus, et Eesti inimestel läheks elu paremaks.
Luban, et jään ka edaspidi eriarvamusele ning ütlen avalikult ja ausalt välja, kui näen sündimas rumalaid otsuseid.
