Analüüs: reiting 4 protsenti - IRLi pikk teekond hakkab lõpule jõudma
Isamaa ja Res Publica Liit tekkis kahe erakonna ühinemisel. Kahe peale on need erakonnad moodustanud Eestis kolm valitsust ning IRLi liikmete seas on kaks ekspeaministrit - Mart Laar ja Juhan Parts. IRLi on peetud alati üheks Eesti suurtest erakondadest, seetõttu jälgitakse selle allakäiku ka palju suurema tähelepanuga kui mõne teise erakonna tulekut ja minekut.
Nõrk erakond
Res Publica oli ühekordne sähvatus, mis tuli ja kadus kiirelt, kuigi see andis praegusele erakonnale palju väljapaistvaid liikmeid. Praeguse IRLi peamiseks eelkäijaks tuleb siiski pidada kunagist Isamaad ja selle järeltulija Isamaaliitu.
Isamaa pikaajaliseks probleemiks oli, et see polnud ka oma parimatel päevadel kunagi väga populaarne. 1992. aasta riigikogu valimistel sai mitmest erakonnast koosnenud valimisliit 22 protsenti häältest. Selle valimisliidu ühest osalisest sai hilisem Reformierakond. Hiljem Isamaaga ühinenud ERSP sai siis 8,8 protsenti häältest.
1999. aastal sai Isamaaliit vaid 16,1 protsenti häältest, aga sellest piisas, et Mart Laar saaks moodustada napi enamusega valitsuse. Võrdluseks võib tuua, et aastatel 2007-2015 said nii Keskerakond kui Reformierakond mõlemad kõigil riigikogu valimistel hääli vahemikus 23,3-28,6 protsenti.
IRLi toetus oli samas väga heitlik, sest headele aegadele järgnesid alati väga halvad ajad. 1995. aastal sai Isamaa ja ERSP valimisliit vaid 7,9 protsenti häältest ja Isamaast lahku löönud Parempoolsed 5 protsenti.
2003. aastal sai Isamaaliit valimistel vaid 7,3 protsenti häältest. Mõlemale Mart Laari valitsusele järgnes tema erakonna järsk põrumine valimistel. IRLi praegust madalseisu võib ka pidada IRLi kolmandaks suureks kriisiks.
Saatuslik liit Reformierakonnaga
2007. aastal laskis Andrus Ansip pronkssõduri Tõnismäelt ära viia ja muutus sellega kõigi rahvuslikult mõtlevate eestlaste lemmikuks. Reformierakond loobus vaikselt oma vastuseisust ajateenistusele ja lisas oma liberaalsele poolele tublisti rahvuslikkust. Reformierakond oli sellega kopeerinud IRLi tugevaid külgi, säilitades oma tugevused.
Tegelikult läks IRLil nii 2007. kui 2011. aasta riigikogu valimistel hästi ja häältesaak ületas 1999. aasta häältesaagi, aga selleks ajaks oli Reformierakond kujunenud IRList selgelt tugevamaks erakonnaks. Edukate valimiste tõttu ei paistnud see veel kohe välja. Kui 2011. aastal jäi riigikokku vaid neli erakonda, oli nii IRLil kui sotsidel üsna kerge oma toetust hoida ja kasvatada, sest oli piisavalt valijaid, kes soovisid alternatiivi Keskerakonna ja Reformierakonna duole.
Kui aga vastu 2015. aasta valimisi hakkasid jõudu koguma Vabaerakond ja EKRE, olid sotsid ja eriti just IRL suurimad kaotajad. Nüüd oli nn kolmanda jõu pakkujate turul juba neli riigikogu erakonda. Neist neljast oli IRL kõige halvemas olukorras.
IRL on järjekindlalt vältinud koostööd Keskerakonnaga ja on seetõttu olnud pidevalt koalitsioonis Reformierakonnaga. See on aidanud hoida Reformierakonda võimul, aga samas on IRL ja Reformierakond muutunud järjest sarnasemaks. Sellises olukorras liikusid Reformierakonna suhtes sõbralikud valijad oravapartei juurde, Reformierakonnale alternatiivi otsijad vaatasid aga järjest enam mujale. Allakäiku vaid võimendas Reformierakonna 2014. aasta otsus vahepeal jõudu kogunud IRL opositsiooni saata.
Ideoloogiline segadus
IRLi allakäiku võimendas ideoloogiline segadus. IRL defineeris end alati rahvusliku erakonnana. Rahvuslus aga ei ütle, kas maksud peavad olema madalad või kõrged või kas kooseluseadust toetada või mitte.
Seetõttu hakkas IRL järjest enam poliitikat tegema ajalehepealkirjade ja huvigruppide lobi järgi. Valimisprogramm oli suvaline kompott lubadusi erinevatele gruppidele, millel puudus selge selgroog. Vahel tekkis naeruväärseid vastuolusid, näiteks leiab IRL praegu, et tasuline põhiharidus on hea, aga tasuline kõrgharidus halb. Valijad ei teadnud, mida erakonnalt oodata ja hakkasid eelistama selgema maailmavaatega erakondasid, nagu Reformierakond.
Mis nüüd saab?
IRLi jaoks võib olla juba liiga hilja. IRLi juhid on näidanud, et nad mõistavad üsna halvasti ühiskonda, kus nad elavad. Reaktsioonid nelja protsendi uudisele olid täiesti lootusetud. Isegi kui nad suudavad järgmistel valimistel valimiskünnise ületada, siis 6-7 protsendi kandis kõikuv reiting muudab nad poliitika tegemisel suuresti ebaoluliseks.
Üksikute inimeste üksikutest sammudest olulisem on kaugele paistev peataolek, mis vaid kiirendab allakäiku. Lõpliku lagunemise aeg ei pruugi olla kaugel. Väga oluliseks katsumuseks on kohalikud valimised, kus IRL lihtsalt peab ellujäämiseks hea tulemuse tegema.
Halb on see uudis ka Reformierakonna jaoks. Nemad on aidanud marginaliseerida ainsat erakonda, kes on aastate jooksul ustavalt nende kõrval olnud. Nüüd riskivad nad sellega, et 2019. aasta riigikogu valimiste järel jäävad nad riigikogusse koos erakondadega, kes kõik tahaksid näha Reformierakonda opositsioonis.
See pole sugugi tähtsusetu muutus. IRLi marginaliseerumine suurendab tõenäosust, et 2019. aastal tuleb Eestis võimule Keskerakonna juhitud vasakvalitsus, mis muude asjade seas kaotab näiteks ühetaolise tulumaksu. See oli muide Isamaa üks olulisemaid kunagisi algatusi.
