Eliit mängis Eesti maha

Eesti poliitiline, majandus- ja kultuurieliit on meie riigi maha mänginud — pole ime, et ühiskond on kriisis, inimesed võimust võõrandunud ja lahendusi ei nähta.

Eestist on saanud textbook-riik sõna halvimas mõttes. Reeglid on paigas, aga midagi ei toimi, nagu peab, kirjutab kommentaator Ahto Lobjakas Eesti Päevalehes. „Eliit on riigi muutnud vormilt läänelikuks, aga sisul on lastud minna omapea rändama.”

Eesti eliit on samastanud läänestumist sealsete ühiskonnamudelite impordiga, kirjutab Lobjakas. Sellele võlgneb Eesti oma veenva edu eelmisel kümnendil, tänaseks aga haigutab mudelite laenamise meetodi südames tühjus.

„Mudeldamisega harjunud kohalike peade üritused klassikalises liinis ise edasi mõelda sünnitavad frankensteinlikke monstrumeid nagu “mõõdikud”,” sõnab autor. „Majandus toimib, kuid täiesti eetikavälise süsteemina, mis on iseenda A ja O, ja on õpetanud ühiskonna kohtlema ligimest aktivaks-passivaks jaotatud valge lehena.”

Parteidemokraatiat on, kuid vaid rituaalselt, nendib Lobjakas. „Sisuliselt tegutsevad Eesti poliitikas uusaegsed klannid, keda eristavad üksteisest vaid tootemloomad.”

Eesti ühiskond on moraalselt ahtraks jäänud. „Nii on läinud osaliselt tänu eliidi noorusele. Oma osa on sajandipikkusel harjumusel tõsta teadmine ülemaks mõistmisest,” tõdeb Lobjakas.

Res Publica valituks saamine oli Lobjaka sõnul ühiskonna meeleheitlik eneseregulatsiooni katse — küll juba algusest hukule määratud, sest teatepulk anti sama eliidi teisele ešelonile.

„Uusi juhte otsida pole enam mõtet. Haiguse kombitsad on sügavamal,” otsib Lobjakas lahendusi. „Kui kusagilt alustada, siis võiks selleks olla kiirustamata tehtav analüüs, kuidas lisada tühikäiku käivatele võõrastele mudelitele oma, inimlikku nägu.”

Võib-olla pole hilja mõelda, mis oli see moraalne “sisu”, mis hoidis Eesti ühiskonna lahus nõukogude korrast, arutleb Lobjakas. „Mõttesse tulevad teatav instinktiivne õiglustunne, inimliku võrdsuse teadvustamine ja usk endasse. Võib-olla annaks nendega veel midagi peale hakata.”