Pullerits: surm poliitilisele korrektsusele

Poliitilise korrektsuse kurb tagajärg on see, et probleemiks muutub viis, kuidas asjadest räägitakse, mitte asjad ise, pelgab Priit Pullerits.

Sõnavabadust, vaba väitlust ja arvamuste paljust ahistav poliitiline korrektsus on asunud imbuma Euroopa kaudu ka Eesti mõttelaadi ning ajakirjandusse, nendib ajakirjanik ja õppejõud Priit Pullerits Postimehe arvamusveerul.

„Just seoses rahutustega Prantsusmaal on siinmailgi hakanud kõlama liialdatud viisakusest ja argusest kammitsetud hääled, mis ei luba märatsejate tegevuses näha etnilisi, kultuurilisi ja rassilisi mõjutajaid. Igatahes ei luba sellest valjul ja julgel häälel rääkida,” kirjutab Pullerits.

Seda näitavad autori meelest pealtnäha süütud katseid vahetada väidetavalt solvavad, seksistlikud ja sildistavad sõnad neutraalsemate vastu.

Näiteks mitte puudega inimesed, vaid erivajadustega inimesed. „Mis ongi kujukas näide sellest, kuidas poliitiliselt korrektse ümbernimetamisega tegelikkus hägustub,” leiab Pullerits. „Erivajadus ei tähenda sugugi üksnes vaimset või füüsilist puuet, vaid vastupidi — ka vaimset ja füüsilist superandekust. Võrreldes keskmise inimesega vajavad erilised talendid oma potentsiaali realiseerimiseks samuti erilist hoolt ja erilisi võimalusi.”

Poliitiliselt korrektset sõnakasutust edendades jõuab peagi välja ameerikalike naeruväärsusteni. „Näiteks kas teate, kes on optilise illuminatsiooni arendaja? Või esimese mulje direktor,” küsib Pullerits. Õige vastus on: vastavalt aknapesija ja sekretär.

Poliitiliselt korrektseks surutud sõnakasutus jõuab varem või hiljem välja arvamuste ahistamise ja mõtteväänamiseni, hoiatab Pullerits. „Täpselt samamoodi, nagu paljudel pealtnäha humanistlikel ilminguil on kalduvus kukkuda äärmusse.”

Poliitiline korrektsus kehtestab üldsuses hoiaku, et probleem ei ole mitte probleem ise, vaid probleem on see, mismoodi sellest räägitakse, nendib autor. „Kõige mõistlikumaks osutub seega valusatest ja kriitilistest asjadest mitterääkimine ning möödavaatamine. Äärmisel juhul võib probleemi käsitleda vaid üldsõnaliselt ja kaude. Mis muidugi ei aita seda karvavõrdki lahendada, ent see-eest säästab kõiki, kes probleemi lahendamisele kaasa võiks aidata, võimalikest ebameeldivaist sekeldustest ja sõnavahetustest.”

„Poliitiline korrektsus, nagu on näidanud arengud Läänes, päädib multikultuurse tolerantsusega — eriti kujukalt Rootsis, Inglismaal ja Hollandis –, mis muudab ühiskonna kaitsetuks, vähemuste poolt rünnatavaks ja haavatavaks,” kirjutas Pullerits. Suvised terrorirünnakud Londonis ja sügisesed rahutused Prantsusmaal on selle kujukaks tõestuseks, lisas ta.

Pulleritsu meelest peab just Eesti meedia olema see jõud, mis peab poliitilise korrektsuse pealetungile täiel rinnal vastu seisma — kui ta ikka tahab ja julgeb olla ühiskonna valvekoer ning tõeliste debattide kartmatu vedaja.