Lang võtaks kurjategija pere vara

Eesti elanikud peaksid justiitsminister Rein Langi sõnul hakkama nõudma kurjategijate ja nende pereliikmete vara konfiskeerimist, selle asemel et ahmida nende luksusliku elu pilte seltskonnajakirjanduse veergudel.

Kuriteoga saadud vara ei muutu kurjategija omandiks — see tuleb tagastada seaduslikule omanikule, toonitab Lang Eesti Päevalehe arvamusveerul. “Kuritegeliku tulu vilju ei tuleks samuti käsitada püha eraomandina, vaid seadusevastaselt saaduna, millele ühiskonnal peab olema võimalik pöörata sissenõue.”

Kuhu pannakse raha, mis saadakse narkootikumide müügist, maksupettustest, võltsitud kaubamärgiga asjade müümisest, prostituutide vahendamisest, küsib Lang. “Vähegi nutikas gangster teab, et tema tuleviku pandiks on vara, millega teda vahelejäämisel ei saa seostada, aga mis toodab talle ja tema perekonnale tulu ka siis, kui tal endal tuleb mõnda aega kinni istuda. Pealegi on ka gangsteritel kalduvus jääda “pensionile”.”

Lang nendib, et kui 1991. aasta talvel uut Eesti põhiseadust kirjutati, särises Toompea õhkkond vihast kommunismi vastu. “Et kommunistid olid eraomandit tunnistanud vaid sedavõrd, kuivõrd seda oli vaja ühiskonna ja riigi kooshoidmiseks, nähti tulevases Eesti Vabariigis eelkõige eraomandi täielikul puutumatusel põhinevat ühiskonda,” lausub Lang.

“1992. aastal, kui valitses veel üldine vaesus, ei suutnud me ette näha sedagi, et kuritegelikul teel omandatud varalt teenitud tulule, mis kujutab endast uut omandit, soovitakse samuti omandiõiguse kaitset,” lisab Lang. “Samuti seda, et omanikud võivad oma legaalse varaga tekitada teistele inimestele kahju ja kannatusi ning et omaniku sellisest varast ilmajätmine oleks nende kahjude ja kannatuste vältimiseks hulga proportsionaalsem ja tõhusam vahend kui omaniku trellide taha panemine.”

Justiitsminister meenutab, et USA saavutas organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses tõelist edu alles pärast seda, kui mindi peale gangsterite ka nendega seotud isikute vara kallale. “Kui FBI-l õnnestus tõestada süüdi tunnistatud isiku side kellegagi, keda küll milleski ei süüdistatud, kuid kes elas selgelt üle oma võimaluste (isiku legaalsed tulud on ju riigile teada, kuna need deklareeritakse), tekkis tollel kohustus tõendada, et tema villad ja luksusautod on saadud legaalsel teel. Kui seda teha ei suudetud, kuulus selline vara kriminaalse tuluna konfiskeerimisele.”

Tänaseks pole Eestis suudetud veel kasutada isegi USA-s läbiproovitud esimest võtet — võtta tuntud bandiite vahele maksudest kõrvalehoidmise eest. “Ja ega selleks pole Eestis olnud ka ühiskondlikku tellimust,” lausub Lang. “Üldsus on nõudnud politseilt rohkem patrulle tänavale ja lugenud samas huviga seltskonnaajakirjadest kurjategijate mullivannidest ja magamistubadest.”

Tartu ülikooli kriminaalõiguse professor Jaan Sootak leiab, et konfiskeerimine pole karistus ja seetõttu seetõttu on süütuse presumptsiooni põhimõtte arvestamine tarbetu. “See tõdemus lubabki tõendamiskoormuse ümber pöörata, samuti kohaldada konfiskeerimist kolmanda isiku suhtes. Viimasel juhul tuleb aga arvestada hea usu põhimõtet — vara ei saa konfiskeerida kolmandalt isikult, kes on selle omandanud heauskselt (teadmata midagi vara kuritegelikust päritolust).”

Endine justiitsminister Ken-Marti Vaher (Res Publica) arvab, et kriminaaltulu konfiskeerimine on tähtis organiseeritud kuritegude puhul, mida pannakse toime rikastumise eesmärgil. “Ministri sõnavõtt sel teemal on tervitatav, kuid narratiivi asemel ootame ministrilt ammu lahendust seaduseelnõu kujul. Seda enam, et teema pole uus. Esitasin eelmisel aastal eelnõu lahendamaks üht konfiskeerimist takistavat probleemi. Valitsus seda ei toetanud ning koalitsioon hääletas selle riigikogus maha. Paraku pole valitsus ise midagi ette võtnud, kuigi kahtlemata on tegu pakilisema probleemiga kui netikommentaarid, millega võitlemiseks minister on lasknud koostada sõnavabadust piirama kippuva “Delfi eelnõu”.”.