Paulo Coelho jõulujutt: Jumalaema žonglöör
Mõistagi ei jätkunud neil iialgi raha kingituste ostmiseks, kuid pereisa tavatses ikka ja jälle pojale selgitada:
„Kas tead, miks jõuluvana kingikott iialgi tühjaks ei saa, kuigi maailmas on nii palju lapsi? Sellepärast, et tema kott võib olla küll täis mänguasju, kuid mõnikord on tal inimestele viimiseks hoopis olulisemaid asju. Neid asju kutsutakse „nähtamatuteks kingitusteks”. Purunenud kodudesse püüab ta sel kristluse kõige pühamal ööl tuua harmooniat ja rahu. Seal, kus tuntakse puudust armastusest, istutab ta laste südametesse ususeemne. Sinna, kus tulevik tundub tume ja arusaamatu, toob ta lootust. Meie puhul on aga nõnda, et jõulumehe käik tuletab meile alati meelde, kui õnnelikud oleme selle üle, et oleme elus ning saame teha tööd, mis toob inimestele rõõmu. Ära seda iialgi unusta.”
Möödusid aastad ning poiss kasvas suureks. Ühel päeval möödus perekond võimsast Melki kloostrist, mis oli just äsja valminud.
„Isa, kas mäletad, kuidas palju aastaid tagasi rääkisid mulle loo jõuluvanast ja tema nähtamatutest kingitustest? Ma arvan, et sain ükskord niisuguse kingituse osaliseks. See oli kutsumus saada preestriks. Ega sa ei pahanda, kui astun nüüd oma esimese sammu teel, millest alati unistanud olen?”
Kuigi perekonnal oli oma töös poja abi hädasti tarvis, austasid nad poisi soovi. Nad koputasid mungakloostri uksele ning said munkade armastava ning lahke vastuvõtu osaliseks, kes võtsid noore Buckhardi noviitsiks vastu.
Saabus jõuluõhtu. Ning just sel päeval juhtus Melkis ime: meie jumalaema, kes kandis kätel Jeesuslast, otsustas laskuda maa peale, et mungakloostrit külastada.
Kõik preestrid rivistusid üles ning igaüks neist seisis uhkelt Neitsi Maarja ees, püüdes madonnale ja tema pojale austust avaldada. Üks näitas ette kauneid maale, mis paleed kaunistasid, teine aga piiblit, mille kirjutamine ja illustreerimine olid aega võtnud sada aastat, samal ajal kui kolmas luges peast üles kõikide pühakute nimesid. Päris järjekorra lõpus aga seisis noor Buckhard, kes ootas kannatamatult oma järge. Tema vanemad olid olnud lihtsad inimesed ning oskused, mis nad talle õpetanud olid, seisnesid pallide õhku loopimises ning nendega žonglöörimises.
Kui kätte jõudis poisi järjekord, tahtsid preestrid aga austusavaldused lõpetada, kuna endisel žonglööril ei oleks nende arvates niikuinii olnud midagi olulist lisada. Veelgi enam — ta oleks võinud kloostri mainet lausa kahjustada.
Sellest hoolimata tundis poiss sügaval südames suurt vajadust ka enda poolt midagi Jeesusele ja neitsi Maarjale kinkida. Tundes endal vendade etteheitvat pilku, võttis ta taskust mõned apelsinid ning hakkas neid õhku loopima ja kinni püüdma, tekitades niiviisi õhus kauni ringi — just nõnda nagu ta oli teinud, kui ta koos oma perekonnaga veel mööda laatasid rändas.
Ning just sel hetkel hakkas väike Jeesuslaps, keda jumalaema kätel hoidis, käsi rõõmust kokku lööma. Ning jumalaema usaldas naeratava lapse korraks just noore Buckhardi kätte, et too teda mõned hetked hoida saaks.
Legend lõpeb ütlusega, et pärast selle ime sündi koputab iga kahesaja aasta järel taas kord uus Buckhard Melki kloostri uksele. Ta võetakse seal vastu ning ta soojendab kogu oma elu nende inimeste südameid, kellega ta kohtub.
© Tõlge “Pilgrim”
