Andres Anvelt: 90ndate kuritegevus võib naasta

En­di­ne keskk­ri­mi­naal­po­lit­sei ja sel­le or­ga­ni­see­ri­tud ku­ri­te­ge­vu­se tõkes­ta­mi­se osa­kon­na juht And­res An­velt rää­gib, mil­li­seid pa­ral­lee­le saab tõmma­ta prae­gu­se ja 1990-nda­te lõpu Ve­ne krii­si ajal ol­nud ku­ri­te­ge­li­ku olu­kor­ra va­hel.

Kaks nä­da­lat ta­ga­si üle­tas töö­tu­te arv 50 000 pii­ri, aga rää­gi­tak­se, et aas­ta lõpuks on neid vä­he­malt 100 000. Kas on põhjust kar­ta, et ku­ri­te­ge­lik olu­kord lä­heb veel hul­le­maks?

Kind­las­ti. Ma ar­van, et po­lit­sei on sel­lest ka vä­ga häs­ti aru saa­nud. Sel­leks peab val­mis ole­ma. Ma­jan­du­se suh­tes küll ar­va­tak­se, et mõõna põhi on ju­ba käes või ole­me seal lä­he­dal ja eda­si hak­kab tõus, aga ku­ri­te­ge­vu­ses tu­le­vad need as­jad nih­ke­ga. Ma ar­van, et kõik sõltub siin sot­siaal­se olu­kor­ra muu­tu­mi­sest sel­le aas­ta jook­sul, kas me näe­me sel­li­seid rän­ki ku­ri­te­gu­sid na­gu 1990-nda­te lõpus või mit­te. Nüüd ole­neb, kui kaua sa suu­dad aus ini­me­ne ol­la ja kui kaua see dep­res­sioon kes­tab. Pal­jud kur­ja­te­gi­jad võta­vad ku­ri­te­gu­de soo­ri­ta­mist tih­ti­pea­le kui vii­mast võima­lust.

Kui­das võrrel­da prae­gust ae­ga näi­teks 1990-nda­te lõpus nii­ni­me­ta­tud Ve­ne krii­si ajal ku­ri­te­ge­li­kus il­mas toi­mu­nu­ga?

Igap­äe­vas­tes uu­dis­tes on pä­ris pal­ju déjà vu'd. Näi­teks oli hil­ju­ti jut­tu sel­lest, mis puu­du­tab töö­tu­te ära­ka­su­ta­mist. Tu­le­ta­me 90-nda­te aas­ta­te lõppu meel­de, kui olid mit­me tu­han­de kan­na­ta­nu­ga kri­mi­naa­las­jad, kus ini­mes­te­le pa­ku­ti ole­ma­tut tööd kus­kil vä­lis­rii­gis. Ka­su­ta­ti ära ini­mes­te mee­le­hei­det ükskõik mis võima­lu­sel tööd saa­da. Tea­tud lii­ki kur­ja­mi­te töös on mee­le­hei­de ala­ti vä­ga hea ka­su­te­gur. Mee­le­hei­test pää­se­mi­seks käi­vad ini­me­sed väl­ja oma vii­ma­se ra­ha.

90-nda­te aas­ta­te krii­si juu­res tu­le­tab veel tä­nap­äe­va meel­de see, et ini­me­sed ot­si­vad võima­lu­si oma ma­jan­dustõusu ajal tek­ki­nud ko­hus­tus­test va­ba­ne­mi­seks. Peadpöö­ri­ta­va sis­se­tu­le­ku­te kas­vu ajal võeti en­da­le tih­ti­pea­le mõtle­ma­tult ko­hus­tu­si, ar­ves­ta­ma­ta sel­le­ga, et kõik aas­tad ei saa ole­ma nii hel­ded. Osa ini­me­si ot­sib nüüd pää­su nen­dest ko­hus­tus­test ja sel­le­ga võib kaas­ne­da lii­sin­gu- ja kind­lus­tus­pet­tus­te ar­vu kasv.

Ühesõna­ga, tea­tak­se au­to var­gu­sest või ko­ge­ma­ta kom­bel lä­heb ma­ja põle­ma?

Ole­neb ko­da­ni­ku nu­ti­ku­sest. Lii­si­tud va­ra on prae­gu ras­ke ma­ha müüa, nii et kah­ju­mis­se ei jää. Nii kaua, kui need on üksi­kud juh­tu­mid, ei ole see kind­lus­tus- ega lii­sin­gu­fir­ma­de­le eri­ti suu­reks prob­lee­miks. Kuid kui tu­rul on nõud­lus, võivad taas tee­nust pak­ku­ma asu­da pro­fes­sio­naal­sed ku­ri­te­ge­li­kud gru­pid. 90-nda­tel aas­ta­tel see nii oli. Too­na oli see kin­del ku­ri­te­ge­lik sis­se­tu­lek, mus­tal tu­rul lei­dus ala­ti ini­me­si, kes pa­nid su au­to põle­ma või lik­vi­dee­ri­sid mõne su muu ko­hus­tu­se. Kui see tee va­li­da, siis võid eluks ajaks jää­da tea­tud ini­mes­te konk­su ot­sa. Oo­da­tak­se, kui sul hak­kab min­gil het­kel pa­re­mi­ni mi­ne­ma ja siis tu­le­ta­tak­se end ühel või tei­sel vii­sil meel­de. See on­gi klas­si­ka­li­ne „ka­tu­s".

Too­ge mõni konk­reet­sem näi­de, mis juh­tu­da võib.

90-nda­test võib tuua näi­teid, kui hak­ka­sid tek­ki­ma suu­red au­tomüügi­fir­mad. Ma­jan­dus­lan­gus tõi kaa­sa au­toä­ri kah­jum­lik­ku­se. Tek­kis ka nii-öel­da lao ülejääk, mil­le eest oli va­ja tar­ni­ja­le maks­ta. Pöör­du­ti „i­ni­mes­te poo­le". Nii mõni­gi fir­ma, kes oli sel­le konk­su ot­sa sat­tu­nud, pan­di hil­jem olu­kor­da, kus tu­li töö­le võtta näi­teks mõned konk­reet­sed ini­me­sed või an­da ära osa fir­mast. Hal­ve­mal ju­hul võeti üle ko­gu fir­ma või ae­ti see pank­rot­ti. Sa ei saa­nud min­na ka po­lit­seis­se, sest see tä­hen­daks su en­da üles­tun­nis­tust, et miks sa nen­de ini­mes­te­ga üld­se koostööd teed. Võib ol­la ka nii, et su fir­ma äri­ka­su­mis­se on ju­ba sis­se kir­ju­ta­tud mak­su­pet­tus, siis on see in­for­mat­sioon tea­da ka fir­ma töö­ta­ja­te­le, kes suht­le­vad teis­te ini­mes­te­ga jne. Or­ga­ni­see­ri­tud ku­ri­te­ge­vus ka­su­tab­ki oma mõjuvõimu nen­de suh­tes, kes min­gil põhju­sel ei saa nor­maal­selt su­hel­da õigus­kait­seor­ga­ni­te­ga.

Prae­gu on loo­dud tin­gi­mu­sed, et klas­si­ka­li­ne or­ga­ni­see­ri­tud ku­ri­te­ge­vus koos ka­tu­se pak­ku­mis­te­ga võib ha­ka­ta taas le­vi­ma.

Pi­gem uues­ti pead tõst­ma. Ega nad ku­hu­gi ka­du­nud po­le ol­nud, pi­gem ra­hu­meel­se­malt ra­ha tee­ni­nud. Iga äri­te­ge­vus, mis ka­su­tab oma eduks eba­sea­dus­lik­ke kon­ku­rent­siee­li­seid, võib ol­la seo­tud or­ga­ni­see­ri­tud ku­ri­te­ge­vu­se­ga. Näi­teks võib tuua fir­ma osa­le­mi­se kas või ava­li­kus han­kes. Esi­teks ga­ran­tee­ri­me sul­le han­ke võidu ja tin­gi­mu­seks on meie in­ves­tee­rin­gu­te ka­su­ta­mi­ne. See on klas­si­ka­li­ne kor­rup­tiiv­ne juh­tum, mi­da kor­ral­dab­ki or­ga­ni­see­ri­tud ku­ri­te­ge­vus. Ko­gu muu te­ge­vus võib ol­la sea­dus­lik, aga väi­ke jupp ko­gu ahe­last on teh­tud eba­sea­dus­li­kult, sel­le­ga saa­dak­se­gi kon­ku­rent­siee­lis. Aga sa­mal ajal on fir­ma või sel­le juht jäl­le­gi konk­su ot­sas ja seo­tud ko­gu eluks. See on tä­nap­äe­va äri­maail­ma risk, mil­le iga ärii­ni­me­ne peab lä­bi mõtle­ma.

Kui la­ba­selt ini­me­sed ise la­vas­ta­vad pet­tu­si ja kui liht­ne on po­lit­seil nen­dest skee­mi­dest lä­bi ham­mus­ta­da?

Ma usun, et Ees­ti po­lit­seil on ju­ba nii pal­ju ko­ge­mu­si, et nad saa­vad oma töö­ga pa­re­mi­ni hak­ka­ma kui kümme aas­tat ta­ga­si. Too­me sel­li­se la­ba­se näi­te: sa oled kolm-ne­li kuud mõel­nud, kui­das oma au­tost lah­ti saa­da, et mit­te maks­ta 10 000 kroo­ni lii­sin­gut kuus. Lõpuks pa­ned põle­ma ja rää­gid uu­ri­ja­te­le si­ni­se ha­be­me­ga Peet­rist, kel­le sa ko­ge­ma­ta po­ri­ga täis prit­si­nud olid ja kes võis sul­le kät­te maks­ta. Aga ik­ka nä­rid uu­ri­ja ees äre­vu­sest küüsi, nii et lõpuks ta pa­lub sul ja­ma lõpe­ta­da ja au­salt ära rää­ki­da, mis te­ge­li­kult juh­tus. Kui sa aga ise po­le oma kä­te­ga kind­lus­tus­pet­tust soo­ri­ta­nud, siis on pal­ju liht­sam käi­tu­da ka uu­ri­ja ees. Sel­li­sel ju­hul on ko­gu tee­ma po­lit­sei­le tun­du­valt kee­ru­li­sem.

Ma­jan­dus­ras­kus­se sat­tu­nud ini­me­ne ei pea­gi ise üri­ta­ma en­da­le „tee­nu­se­pak­ku­ja­t" lei­da, võib juh­tu­da ka nii, et ne­mad leia­vad hoo­pis si­nu.

Ees­ti ühis­kon­na pu­hul on neid väl­jun­deid, kui­das va­ja­lik­ke ini­me­si lei­da, ja si­sen­deid, kui­das sind lei­tak­se, mõõtma­tult pal­ju. Küsi­mus on ini­me­se soo­vis neid as­ju et­te võtta, ja kui soov on ole­mas, siis on tõsi­ne risk, et ta sel­le­ga en­nast ka seob.

Mit­med po­lit­sei­ju­hid ja ka po­lii­ti­kud on väit­nud, et 90-nda­te ku­ri­te­ge­vus enam ei naa­se. Sa­mas on sel­le aas­ta jook­sul pan­dud toi­me mi­tu eri­ti räi­get isi­ku­vas­tast ku­ri­te­gu: näi­teks tak­so­ju­hi tap­mi­ne Moel, au­tomüüja tap­mi­ne Nar­vas või tükel­da­tud lai­ba juh­tum Har­ku jär­vel. Mil­le­le see vii­tab?

Prae­gu on kind­las­ti vä­ga en­nat­lik hin­na­ta, kui pal­ju või mis on muu­tu­mas. Need si­nu näi­teks too­dud juh­tu­mid on tões­ti era­kord­selt tõsi­sed ku­ri­teod, mi­da po­le tükk ae­ga Ees­tis esi­ne­nud. Kui aga vaa­da­ta nen­de soo­ri­ta­ja­te taus­ta, siis on te­ge­mist ini­mes­te­ga, kes oma ku­ri­te­gu­sid soo­ri­ta­vad ole­ne­ma­ta sel­lest, kui häs­ti või hal­vas­ti ma­jan­du­ses ka ei lä­he.

Mi­nu jaoks oleks tõsi­ne ohumärk see - mis meie naab­ril Lä­til jät­kus ise­gi tõusua­jal - kui reaal­selt näe­me ku­ri­te­gu­sid, mil­le pu­hul võib öel­da, et te­ge­mist on pal­gamõrva­ga või kät­te­mak­sumõrva­ga ja kui hak­ka­vad lõhke­ma pom­mid. Neid õnneks veel ei toi­mu ja loo­da­me, et ka ei hak­ka toi­mu­ma.

Mil­li­sed on ohumär­gid?

Mõni aas­ta ta­ga­si oli ku­ri­te­ge­li­ku taus­ta­ga ini­mes­tel oda­vam lei­da töö kus­kil ehi­tu­sel ja ra­hul­da­da ris­ki­va­balt oma igap­äe­va­seid va­ja­du­si. Nüüd on need ot­sad kok­ku tõmma­tud ja kui ta on töö­tu, siis võivad tões­ti tek­ki­da sel­li­sed suh­te­li­selt jõhk­rad ku­ri­teod, mis 90-nda­te lõpus ja 2000-nda­te al­gu­ses olid ole­mas.

Võta­me näi­teks vä­ga tõsi­sed in­kas­soröö­vid. Kui väik­se­mad ka­sii­noröö­vid väl­ja jät­ta, siis mul­le ei mee­nu, et prae­gu oleks ol­nud sel­li­seid lausröö­vi­mi­si. Ka­sii­noröö­vid ja [Aas­pe­re] post­kon­to­rirööv näi­ta­vad siis­ki, et min­gi­su­gu­sel osal ühis­kon­nast on tek­ki­nud prob­leem el­lujää­mi­se­ga. Tööd lei­da ei ole liht­ne ja au­salt ära ela­da on lii­ga kal­lis.

Kui ker­ges­ti ta­va­li­ne, il­ma va­ra­se­ma ku­ri­te­ge­li­ku taus­ta­ta ini­me­ne hei­tub?

See sõltub kõigest. Mis ring­kon­nas see ini­me­ne elab, kes te­ma ümber on. Noo­re ini­me­se pu­hul on eri­ti täh­tis see, mis sõnu­mit ta iga päev saab. Kui sõnum on, et ela teis­te suh­tes nii, na­gu sa ta­had, et si­nu suh­tes ela­tak­se, siis ta ei pruu­gi­gi mur­du­da. Kui ta on siia­ni ela­nud sel­li­ses miljöös, kus on pal­ju pap­pi ja suh­tu­mi­ne, et müüme kii­relt met­sa või „a­ren­da­me" kaht­la­se väär­tu­se­ga kin­nis­va­ra, et ei pea ra­ha tee­ni­mi­seks pal­ju vae­va nä­ge­ma, siis käib ühel het­kel nõks. Ta­haks ju ik­ka sa­mu­ti eda­si ela­da ja oma „bem­mi­ga" eda­si ki­hu­ta­da.

Mil­li­ne on kõige suu­rem ris­kig­rupp?

Suu­rim ris­kig­rupp on vä­he­se või pii­ra­tud sot­siaal­se ko­ge­mu­se­ga ini­me­sed. Sot­siaal­se ko­ge­mu­se all mõtlen ma ühis­kond­li­ku lep­pe reeg­li­te jär­gi ela­mist ja os­kust teis­te ini­mes­te­ga ar­ves­ta­da. Sa­ma­moo­di võib ol­la ne­ga­tiiv­ne sot­siaal­ne ko­ge­mus, mis tä­hen­dab, et ümb­rit­sev kesk­kond on sind pan­nud kõiges­se ne­ga­tiiv­selt suh­tu­ma ja se­da on Ees­tis kah­juks vä­ga pal­ju. Ris­kirühm on ta­hes-taht­ma­ta need ini­me­sed, kes on min­gi osa oma elust, näi­teks 90-nda­tel ela­nud teist­moo­di, is­tu­nud vang­las ja nüüd jäl­le töö­tuks jää­nud. Suur osa neist tu­leb oma juur­te juur­de ta­ga­si.

Kui geog­raa­fi­li­selt vaa­da­ta, siis kas oht­li­kum on Tal­linn või Ida-Vi­ru­maa?

Ma ar­van, et Ida-Vi­rust oli põhjust rää­ki­da just 90-nda­te al­gu­ses vä­ga pal­ju. See oli Ees­ti rii­gi va­le po­lii­ti­ka, et ei ta­he­tud näi­da­ta sel­les piir­kon­nas ko­ha­lo­le­kut. Sel­ge on see, et elu­kal­li­dus on kõige suu­rem Tal­lin­nas ja see võib õhu­ta­da ku­ri­te­ge­vu­se­le. Tei­ne asi on kesk­kond ja kah­juks peab möön­ma, et Ida-Vi­ru­maal on töö­tus ol­nud prob­lee­miks vä­ga pik­ka ae­ga ja kõik Ve­ne­maa seal­hul­gas ka Ve­ne or­ga­ni­see­ri­tud ku­ri­te­ge­vu­se mõjud olid seal pal­ju suu­re­mad kui mu­jal Ees­ti piir­kon­da­des. Ka Lõuna-Ees­tis on ol­nud ku­ri­te­ge­li­ke mõju­de­ga ala­ti prob­lee­me. Lõuna-Ees­ti piir­kon­nad on siia­ni vä­ga „met­saä­ri­ka­te" rik­kad ja sel­lel pin­na­sel on ol­nud vä­ga liht­ne ebaau­sat ra­ha tee­ni­da. See oli suu­res­ti tai­me­la­va ees­ti­keel­se­le or­ga­ni­see­ri­tud ku­ri­te­ge­vu­se­le.

Mi­da täies­ti ta­va­li­ne ini­me­ne prae­gu te­ge­ma peaks?

Ole­ma tä­he­le­pa­ne­lik! Se­da ei saa võtta üles­kut­se­na teis­te ini­mes­te pea­le ko­pu­ta­da, aga tu­leb jäl­gi­da, mis su ümber toi­mub. Kui sa tun­ned, et mis­ki võib ol­la ebaaus, ku­ri­te­ge­lik, siis tu­leks sel­lest ka tea­da an­da, sest ühel päe­val võib see kur­jus pöö­ra­ta si­nu en­da vas­tu.

Esi­me­ne, kes oma tur­va­li­su­se eest peab hoolt kand­ma, on ini­me­ne ise. Loo­ta sel­le pea­le, et po­lit­sei tu­leb ja ai­tab,, kui su ko­duuks või aken on öö­sel lah­ti, on tot­ter. Pla­nee­ri­da tu­leks liht­said as­ju: kui­das su lap­sed si­nu­ga igal het­kel ühen­dust saa­vad võtta, kui­das käi­tu­da siis, kui kur­ja­te­gi­ja tun­gib si­nu ko­ju, ja ise­gi se­da, et kõik su pe­re­liik­med tea­vad, kui­das 112 he­lis­ta­da. Need ele­men­taar­sed tead­mi­sed võivad igaühe meist suu­re­ma­test oh­tu­dest ee­mal hoi­da.

Kui suur on oht, et dep­res­sioon ja pin­ged pe­re­de sees too­vad kaa­sa traa­gi­li­si juh­tu­meid?

See oht on vä­ga suur. Kui vaa­ta­me vii­mas­te aas­ta­te suu­re­maid pe­remõrvu, siis seal on tüli põhju­seks ala­ti ol­nud min­gi ma­te­riaal­ne prob­leem. Mõel­ge, kui pal­ju suu­rem on ma­te­riaal­se­te prob­lee­mi­de­ga pe­re­de arv nüüd.

Ena­mik meist suu­dab en­nast va­lit­se­da, kui elus on kõik kor­ras, aga kui tööd ei ole enam ja sa hak­kad 24/7 ko­dus is­tu­ma, siis võib mõne pu­hul meist toi­mu­da mur­rang. Dep­res­sioon kas­vab ja sa võid ha­ka­ta oma mee­le­hei­det väl­ja ela­ma ka lä­he­das­te peal. Ma usun, et meil kõigil on lä­he­da­si, kes on töö­tu ja kel­le­ga su­hel­des on nä­ha, et te­ma psüühi­ka on muu­tu­nud. Kui sel­li­ne ini­me­ne ühel het­kel plah­va­tab, siis saa­vad lä­he­da­sed vä­ga va­lu­sas­ti kan­na­ta­da. Hal­ve­mal ju­hul võib see lõppe­da vä­ga­gi traa­gi­li­selt. Me pea­me sel­lis­te­le ini­mes­te­le roh­kem tä­he­le­pa­nu pöö­ra­ma, neid mit­te üksi jät­ma oma mu­re­de­ga.Refereeritud artikli originaaltekst Eesti Päevaleht Onlines