Reiljan: Oravatel lips läbi
“Koalitsioonileppesse kirjutati kergel käel palju partnerite lubadusi rahva elu parandamiseks ja kõigest üks reformistide lubadus — partnerite lubaduste täitmiseks vajalik raha jäetakse ettevõtteid tulumaksust vabastades riigieelarvesse kasseerimata,” väidab Reiljan.
Reiljani sõnul täideti esmalt reformistide lubadus maksulaekumiste alandamise osas ja edasi reformistid ainult mõnulesid, vaadates, kuidas isamaalasest haridusminister, mõõdukast sotsiaalminister jt püüdsid koalitsioonilepingu täitmata jätmist õigustada. “Kui partnerid oma lubaduste täitmist nõudsid, manööverdasid reformistid nad valitsusest välja.”
Reformistidele endile paistis Reiljani arvates lavastus meeldivat ja nad otsustasid anda kordusetenduse. “Tekkis 3R-koalitsioon, kelle valitsemisleping pandi kokku reformistliku mustri järgi. Rahvaliit ja Res Publica kirjutasid lepingusse valimistel antud lubaduste täitmiseks laste- ja koolitoetuste suurendamise, mahuka koolimajade moderniseerimise kava ja õpetajate keskmisest kiirema palgatõusu, teaduse rahastamise kiire kasvu, maaelu ning põllumajanduse arengu toetamise, madalapalgaliste toimetulekuvõimet tõstva maksuvaba palgaosa suurendamise jpm.”
“Reformikad nõudis koalitsioonilepingusse “ainult” kahte asja: tulumaksumäära alandamist 26 protsendilt 20-le ja sünnitusjärgse tasulise puhkuse pikendamist aastani uhke vanemapalga nime all. Maksumäära alandamisega jäetakse inimesele raha kätte ja vanemapalgana makstakse toetust seda enam, mida kõrgem on tema palk. Lisaraha põhiosa langeb osaks neile keskmisest kõrgema palga saajatele, kes riigi toetust ei vajagi,” tõdeb Reiljan, kelle sõnul riputati koalitsioonilepingu prioriteetide kohale lohaka elegantsiga poliitiline Damoklese mõõk
“Hallolluse liigrohkuse all kannatavad Kallas, Lang jt “oravad” unustasid aga ühe ajaloolise tõe — poliitilistest kordusetendustest kujuneb farss. Rahvaliit juhtis koalitsioonileppe kulu- ja tulupoole suurele lahknevusele algusest peale tähelepanu. Reformierakonna ettepanekute rakendamine tähendaks, et riik peab lisaks stabilisatsioonireservi käikulaskmisele igal aastal laenama 2–3 miljardit krooni. EL-i eelarve põhimõtete kohaselt tähendaks uuslaenude maht kuni 3% SKP-st (Eestis üle 3 miljardi krooni) tasakaalustatud eelarve põhimõtte järgimist. Seega oleks tegemist küll mitte parima, aga siiski aktsepteeritava arenguteega. Poliitilise kompromissina otsustas Rahvaliit seda toetada,” arvab Reiljan.
Siin keerati Reiljani arvates vint üle. “Respublikaanidele söödeti rahandusministeeriumist ette tendentslikud finantsarvestused, mille kohaselt oli koalitsioonilepingu kulupool tuludega kaetav ka laenudeta. Sellisel põhimõttel lubatigi tulevased riigieelarved koostada. Rahvaliidu kahtlused hinnati partnerite poolt põhjendamatuks. Nii jäi kogu riigi laenupotentsiaal raskete eelarvelahingute strateegilisse reservi. Lähtepositsioon uue poliitika elluviimiseks oli olemas.”
“Kübarast saab jänkusid välja tõmmata aga vaid sel juhul, kui see ainult näib tühjana. Kavalpea Kallas vaatas muheldes kõrvalt, kuidas respublikaanist rahandus- ja haridusminister eelarve koostamisel tühjast kaabust päikesejänkut püüavad. Kahjuks osutus Rahvaliidu hinnang tulude defitsiidi kohta kurvaks tõsiasjaks. Vajadusest katta puudujääk laenudega aga ei tahtnud partnerid aru saada. Selle asemel otsustati hoopiski koalitsioonilepingus antud investeerimis- ja sotsiaallubadused lihtsalt täitmata jätta…” nendib Reiljan.
“Siin aga tõmbas Rahvaliit esimese eelarvevaatuse lõpukünnisel poliitlavale “ootamatult” eesriide ette. Seda vana farssi me mängida ei taha ega lase. Koalitsioonilepingu kõik punktid on võrdselt täitmiseks. Algul usuti, et Isamaaliit astub kohe Rahvaliidu rollis lavale ja tuntud poliitvodevill jätkub. Paraku polnud ka isamaaliitlased valmis reformistide heaolu nimel poliitilisse vabasurma minema. Rahvaliit usub, et sellega on reformistlike lavastuste ajastu Eesti poliitikateatris läbi,” kirjutab Reiljan lõpetuseks.
