Vabaduskell: kellele ja milleks?

Reedel kell 17 avatava vabaduskella autoreid Leonhard Lapin leiab, et sümbolina teenib vabaduskell kogu eesti rahva huve; isamaaliitlane Liisa Pakosta seevastu näeb “kahes postis” vaid hirmutavat propagandat ja vaimset vandalismi.

“Juba projekti algusest peale on Eesti ajakirjandus täis olnud ilkumist ning mõttetut möla,” kirjutab Lapin SL Õhtulehes. “See näitab ainult teatud rahvakihtide suhtumist Eesti Loojasse. Meie pole vastu sõimanud ja oleme oma tööd teinud, lisaks allakirjutanule ka arhitekt Kristel Jaanus, insenerid Jaan Port, Andi Klaan ja Tõnu Roosileht, paljud linnavalitsuse ametnikud ning Restori ehitajad.”

Lapin märgib, et vabaduskell on katse taasväärtustada eestlaste pühamat modernistlikku paika. Seda saab veelgi edasi sõidukitevoolu viimisega maa alla, platsi omal ajal ümbritsenud haljastuse ja lipurivi taastamisega ning selle kunstipärase sillutamisega. Hommikuti võiks seal tegutseda Tallinna kunagine keskturg, õhtusel ajal aga sobib paik massiürituste korraldamiseks, leiab Lapin.

“Just sellisena muutuks Vabaduse väljak vabaks, osalusdemokraatia sümboliks — avalikuks ruumiks ja uuesti Pühaks Paigaks,” kirjutab Lapin. “Sedaviisi muutuks siinne linnaruum okupeeritud Nõukogude provintsilinna ebamäärasest platsist taas euroopaliku pealinna väärikaks keskuseks.”

Lapini hinnangul sobib vabaduskella juures paraade vastu võtta, väliskülalistele tseremooniaid korraldada. Nii oleks vabaduskella näol tegu ehitis-sümboliga, milles ajalugu liitub kaasajaga. Koguni laulupeotule võiks Lapini meelest seal süüdata, samuti korraldada perekondlikke tseremooniad ja jaanituld. “Vabaduse kell kui sümbol, kui ajanäitaja, kui valgusobjekt, kui tribüün, kui kunstiteos annab selleks palju võimalusi.”

Isamaaliitlane Liisa Pakosta leiab, et Leonhard Lapin on “igavesti äge kunstnik”, ainult et Vabaduse väljakul ei kenitle mitte kunst, vaid “hirmutav, ostetav-müüdav propaganda”.

“Kahjuks on ilusast ideest saanud vaimne vandalism,” kirjutab Pakosta SL Õhtulehes. “Edgar Savisaar on nüüd ise välja öelnud, et tema kell toob taas meie ette 1991. aasta; et kell sümboliseerib vabaduse algust. No ei saa inimene lahti püüdest panna kahvatama kogu Eesti Päästekomitee ja lugu sellest, kuidas Päts ja Vilms tegid Eesti Vabariiki oma suuremõõdulise iseenda eluseiga kõrval — kuidas Savisaar korra teletornis käis!”

Pakosta avaldab lootust, et kui teised peale temagi aru saavad: kui omaenda ausammaste peale nõnda palju energiat ja raha kulub, siis peab selle taga olema muude saavutuste puudumine või tahe muid tegusid varjata.

Pakosta meenutab, et Euroopas ei kujunda avalikku ruumi mitte propagandapoliitikud, vaid loomeinimesed. “Meil on Edgar Savisaar demonstreerinud, et ta ei saa avalikust ruumistki aru — kaks posti on linnaehituslikult nurga taga.”

Mõned ägedaloomulisemad noorpoliitikud on aga Pakosta sõnul juba rõõmustanud, et kaks posti ongi hea: tuleme võimule, küll siis saeme maha.

Lõpetuseks küsib Pakosta: “Aga muide, kas keegi teab, miks Savisaar reklaamib oma kontrolliva pilgu all, kuid inimeste tavaliikumise suhtes täiesti kõrvalisel kohal asuvat kella linlastele kui moodsat kohtumispaika?”