Bakalaureusekraad jõmluses

Eesti Päevalehe ajakirjanik Urmet Kook leiab, et paljud poliitikud on leidnud endale niši, mil pole õpitud erialaga mingit pistmist, kui neil just pole õnnestunud kaitsta jõmluses bakalaureuse-, jetinduses magistri- või prostitutsioonis doktorikraadi.

Vanema põlve poliitikud valisid endale poliitikas spetsiifilisema niši, tulenevalt varem õpitud erialast, kirjutab Urmet Kook Eesti Päevalehes. „Näiteks ökonomisti haridusega Siim Kallas keskendus rahandusele, klimatoloog Andres Tarand energeetikale, agronoom Ants Käärma põllumajandusele jne. Nad kõik võisid end teatud valdkonnas auga spetsialistiks pidada.”

Paljud uuema aja poliitikud ei tegele aga niivõrd mingi valdkonna, kuivõrd kontekstist välja rebitud üksik-küsimustega. „Need üksikküsimused on pahatihti välja mõeldud PR- ja reklaaminõustajate abiga. Nende eesmärgiks pole mingi probleemi lahendamine, vaid endale tähelepanu tõmbamine. Sest tänapäeva poliitiku olulisim kapital on ju olla pidevalt foonil. Sellised poliitikud ei ole spetsialistid, vaid suhtekorraldajate disainitud spetsialistid. Või projektijuhid,” märgib Kook.

Eriti torkavad ajakirjaniku hinnangul projektijuhtimisega silma Res Publica poliitikud ja kõnekaim näide on muidugi Sven Sesteri võitlus jõmlusega. „Kui ma esimest korda lugesin selle kohta pressiteadet, haarasin kätega peast, et on ikka üks kirju issanda loomaaed sinna uude riigikogusse kokku tulnud.”

Erinevus tuleneb Koogi arvates ka vanema ja noorema põlvkonna poliitikute erinevast haridusteest. Füüsikute, ajaloolaste ja põlluharijate asemel istuvad ju riigikogus haldusjuhid, turundajad ja infotehnoloogid.

Palju sügavam põhjus peitub aga selles, et Eesti poliitika on üha enam mõjutatud suhtekorralduslikest ja reklaaminduslikest soovitustest, leiab Kook. „Iga välja käidud sõna või mõtte taga peitub küüniline rehkendus, kui palju see häältes tagasi toob või ära viib. Saksa filosoof Jürgen Habermas kasutas raamatus “Avalikkuse struktuurimuutus” sellist mõistet nagu “toodetud avalikkus”. Pisut lihtsustades pidas ta selle all silmas mitte ühiskondlikest huvidest lähtuvat, vaid suhtekorraldajate, turundajate ja reklaamiekspertide suunatud avalikku arutelu. Kus vastused on juba enne debatti valmis mõeldud. Viimase aja Eesti poliitiline ideestik ja väitlus Habermasi kirjeldatud olukorda meenutabki.”