Riik ärandas omanikult maa
1996. aastal kirjutas Ivi Ranna ema perekonnale tagastatud 6,3 hektari suuruse maatüki Kuusalu vallas tütre nimele. 23. oktoobri 1996 kuupäeva kandev maakatastri kinnistamisotsus määratles selle kui metsamajandusmaa ja uus omanik jäi ootama metsamajanduskava. Kui kava lõpuks 1999. aasta alguses saabus, ootas Randa šokk — talle kuuluv maa oli vahepeal määratud Ohepalu looduskaitseala koosseisu, mis tähendas ühtlasi seda, et metsamajanduslik tegevus oli keelatud.
Ivi Ranna abikaasa Roland võrdles olukorda auto ärandamisega — sõiduk kuulub ametlikult küll endiselt selle õiguspärasele omanikule, ent kasutada ta seda enam ei saa.
“Oleks võinud vähemalt teavitada, kui maa looduskaitse alla võeti,” on Ivi Rand nördinud, et sai omanikuna asjast teada alles poolteist aastat hiljem.
Tuttavate soovitusel asus Rand 1999. aasta septembris asendusmaad taotlema. Asendusmaa leidus Kadrina vallas Viitna lähedal ja kuigi see on ligi kolm korda väiksem kui looduskaitseala koosseisu arvatud kinnistu, oli Ranna pere vahetusega rahul. Kinnistud mõõdeti, väärtuseks hinnati mõlemal ümardatult 80 000 krooni ja 2001. aasta alguses sai Rand keskkonnaministeeriumist kirja, et kõik on korras ja maa vahetatakse. Sama aasta mais teatas aga maa-ameti maakorraldusbüroo, et koostatud hindamisaktid enam ei kehti ja tuleb teha uued.
2003. oktoobris said uued hindamisaktid valmis. Vahepeal oli soovitud asendusmaal toimunud juba röövraie, kuid väikeses mahus. Seekord oli metsamaa väärtuseks arvestatud looduskaitsealale jääval kinnistul juba 173 000 ja asendusmaal 215 000 krooni, kuid hiljem klapitas maa-amet summad enam vähem sama suureks, et vahetus toimuda saaks, meenutas Rand.
Vahepeal uuris Rand võimalust, et riik ostaks kaitsealale jääva maatüki välja ja küsis sama hinda, mis vahetuse tarvis maa-ametist saadetud kirjas märgitud. Keskkonnaminister Villu Reiljani allkirjaga vastus teatas, et hind on liiga kõrge. Järelepärimisel sai Rand teada, et riik oleks nõus talle maksma alla poole sellest summast, mille maa-amet kinnistu väärtusena kinnitas, sest looduskaitsealale jääva maa turuväärtus on väike.
Seejärel teatas Rand maa-ametile teistkordselt oma soovist kaitsealale jääva maa vahetamiseks. Praegu loodab ta, et järgmise aasta alguseks õnnestub maa vahetusega lõpule saada. Kadrina valla peamaakorraldaja Erika Roger ütles, et vald on omalt poolt teinud kõik, mis võimalik, et maa vahetus toimuks. Ta nentis, et ei tea siiski ühtki maaomanikku, kellel oleks asendusmaa saamine õnnestunud, sest asi on jäänud maa-ametis toppama.
Maa-ameti andmetel oli aprillis enne Natura 2000 kaitsealade nimekirja kinnitamist Eestis üle kolmesaja inimese, kelle maad asuvad olemasolevate kaitsealade või looduskaitseliste piirangutega maadel ning kes taotlesid seetõttu asendusmaad. Asendusmaa on saanud viimaste aastate jooksul vaid 40 maaomaniku, neist 27 eelmisel aastal.
Maa-ameti maakorraldusbüroo juhataja kohusetäitja Merje Krinal selgitas, et vahetusprotsess on aeganõudev, sest see ei olene ainult riigist, vaid väga palju sõltub kokkulepetest maaomanikuga. Oma osa asjaajamise venimises on ka muutunud seadusandluses, Krinali sõnul polnud enne 2003. aasta jaanuari maade vahetamise kord piisavalt reguleeritud.
Rannad rääkisid, et kui saaks kokku rühma maaomanikest, kel probleeme kaitsealuse maa vahetamise või selle eest hüvituse saamisega, võiks koos advokaadi palgata ja kohtusse pöörduda. Üksi asja kohtusseandmine läheks nende jaoks liiga kalliks.
