Lits on lits, pederast on pederast
Kõlbelisi aluseid peab hoidma päev päeva kõrval. Seksuaalne lodevus, vaimne lodevus, sotsiaalne lodevus, füüsiline lodevus on lodevuse liigid, millel igal on oma tagamaa ja tähendus.
Laiskus, hoolimatus, ükskõiksus jms viivad igaliiki hälbiva käitumise juurde. Tõene ja ehe asendub perversse ja surrogaatlikuga peamiselt eputamiseks või kellelegi näitamiseks ja vastandumiseks mingil muul põhjusel. Homo- ja lesbihullus, nagu üldse kultuurivaba hüperseksuaalsus, ohjeldamatu lakkumine, mängupõrgute võrgu punumine, litsi- jm majade rajamine, salakaubavedu, alkoholi ja muu meelemürgi valmistamine ja levitamine, mis kaasnes nn iseseisvusega, ei ole midagi sellist, mida Eesti ühiskond peaks hoidma, kaitsma ja õigustama.
Arvan, et kellelegi ei ole õigust lubada endale sellist käitumist, mis vähendaks teiste kodanike õigust elada kultuuri- ja ühiskonnaseostes. Kord on vabaduse eeldus.
Haigus on inimese õnnetus, mitte privileeg. Haigestunud isikud peavad käituma nii, et nad ei ohusta ega kahjusta teisi inimesi. Pidalitõbised suleti omal ajal piirkonda, kus nad said elada teisi inimesi ohustamata.
Sama oleks vaja teha praegu tiisikusehaigetega, kes rögastavad ühistranspordis… ja muude isikutega, kes ohustavad teiste tervist, kultuuri, vara, vabadust, iseseisvust ning kes mürgitavad ühiskondlikku teadvust. Selles seisnebki riigi roll oma kodanike kaitsel.
Kui riik ei ole suuteline (loe: riigi juhtkond ei pea seda oluliseks, siis tekib küsimus sellise juhtkonna sobivusest, sest nähtavasti on juhtkond ise kuritegelik, seksuaalpervertlik, ebakompetentne, alkoholilembeline, ahne, omakasupüüdlik jne); siis tekib küsimus, milleks üldse selline riik.
Riik peab rahvast kaitsma. Mille ja kelle eest? Kõige selle eest, mis riiki ja rahvast ohustab.
Praegu ohustab Eestit ja eestlasi kõige enam moraalne laostumine, millega kaasneb perekondade ja kodude loomisest loobumine ja rahvastiku kidumine.
Selle atribuudiks on nn seksuaalse hullumise õhutamine. Selline on tänapäevane propagandasõda. Meie vaenlaste eesmärgiks on hävitada kõigepealt kultuurinormid. Kui see õnnestub, siis hakkab kaduma perekond, usaldus, usk, au ja väärikus… Kui see õnnestub, siis võib olla kindel, et rahvas hukkub kahe-kolme põlvkonna jooksul. Milleks sõda?
Eestlaste hulgas on päris palju selliseid juhme ja naiivseid isikuid, kes ei oska näha kurja juuri. Ka neid jagub, kes ei saa sotsiaalse ega majandusliku regulatsiooni põhjalainetest aru. Maad müüakse ei tea, kellele. Kui nii edasi läheb, siis varsti ei ole eestlastel oma kodumaal elamiseks vajalikku ruumi ega kohta, sest ta on muudetud perverdiks ka igas muus mõttes. Kurjategijatel on mitu ühist joont: nad õigustavad end, nad valetavad, nad irvitavad oma ohvrite üle, nad kisuvad teisi kaasa…
Võib öelda, et eesti koolis on seksuaalne kasvatus väga räbalas olukorras. Nn terviseõpetuse ja perekonnaõppe raames toimuv on sageli mängulise iseloomuga ja piinlikkuse piiril peamiselt õpetajate puudumise tõttu. Poiste ja tütarlaste arenguerisused on tavaliselt arvestamata. Kodudes toimuv seksuaalkasvatus vajaks ka kontseptuaalset uuendamist.
Perverssust ei maksa nimetada hellitavalt millekski muuks. Hunt on hunt, mitte “võsavillem”. Lits on lits, pederast on pederast ja varas on varas, mitte pikanäpumees…
Jätkem ilased katsed õigustada perverssust, sh ropendamist, mis on ju verbaalne liputamine. Kirjanik ei ole see, kes teab teistest rohkem roppusi, mida raamatuks või näidendiks seada.
Kirjanik peaks olema haritlane, kes muretseb oma rahva tuleviku pärast. Kunstnik ei ole see, kes alasti häbitult kuskil püherdab või kes kõigi ees seda purki teeb, mida normaalse kasvatusega inimesed teevad käimlas.
Ühes olen veendunud: selleks, et hoida ühiskonda jätkusuutlikuna on vaja seista kindlalt ja julgelt kõige selle vastu, mis ühiskonda ohustab.
Veel tähtsam on luua haridussüsteem, milles saaksid poisid kujuneda normaalseteks meesteks ja tütarlapsed normaalseteks naisteks, kes suudaksid ja tahaksid rajada kodu ja perekonna ning seda hoida. Arvan, et perverdid ei saa olla niisugustel ametikohtadel, kus nende käitumisest sõltub kasvava põlvkonna hoiakute ja suhtumiste, väärtus- ja normistruktuuride ning müütide ja tabude süsteemi kujunemine.
Vähemalt ei saa ühiskond nõuda koolikohustuse täitmist sellises koolis, kus õpetajad ja kooli direktsioon on kõlvatu käitumisega.
Oleks enesestmõistetav, et Eesti ei ole maailmale tuttav ennekõike kui kõlvatut käitumist ja moraalset laostumist soosiv maa.
Küllap peaksid nii lapsevanemad kui ka pedagoogid ning omavalitsustegelased terasemalt vaatama, mida endast kujutavad need uued “traditsioonid”, mida siia jõuliselt sisse surutakse.
Volbriöö, kus end võikaks värvinud tüdrukud, luud paljaste jalgade vahel, kogu öö purjus peaga ringi kakerdavad, ei ole midagi sellist, mida peaks ka edaspidi raadio ja TV abil rahvale peale suruma. Õllesummer on üleüldisele purjutamisele õhutamise üritus.
Kõik lakkumist ja muud hälbivat käitumist õhutavad katsed ei saa olla Eestis aktsepteeritud kui vajalikud.
