DELFI UKRAINAS: Eestlaste saadetud humanitaarabi jõudis Gradide plahvatuste saatel Ukraina sõjapiirkonda
Must huumor või soov näidata tegelikkust: Popasna linna sildil on üle värvitud esitäht ja parandatud viimast. Sisenejatele antakse teada, et on Opasna (опасно - ohtlik, vene keeles). "Iga päev kuuleme tulistamist," ütleb arst, tänab ravimite eest ja üllatub, et tõime need ise kohale.
Järgmine peatus on sisepõgenike ühiselamu, mille korravalvur palub abi jagamiseks tänavale jääda ja mis kõige olulisem, hoone sees mitte pildistada ning selle asukatel enne fotokaamera välja võtmist luba küsida. Enamik nõustub, aga mõni mitte.
"Internetis näidati meist ühega intervjuud ja pärast seda andsid (LNR) võitlejad teada, et kätte saades lasevad ta maha," seletas pikka kasvu tugeva kehaehitusega Vadim. Enamik siinsest 52 asukast on pärit siit tosina kilomeetri kauguselt Pervoimaiskist ning tunnevad hirmu, et separatistid võivad ka selle linna vallutada.
Vadim väidab, et separatistide jaoks pole inimelul mingit väärtust, aga muidugi elab siin piirkonnas ka neid, kelle hirm ja viha on suunatud Ukraina poole. Viimasel ajal õnneks üha vähem, aga humanitaarabi jagamisel ei mängi see rolli. "Meie jaoks ei ole inimeste poliitiline eelistus määrav, aitame kõiki tsiviilelanikke, kellel abi vaja," seletab MTÜ Mondo esindaja Veronika.
Kaks tädi, pisarad silmas, tahavad koju, aga ei saa. Vanem neist, lühike babuška räägib oma ilusast majast Pervomaiski külje all, kuhu ta ei saa minna. "Putin, lõpeta meie vastu sõdimine ja anna maa tagasi," palub ta sõnumi meedia vahendusel Vene Föderatsiooni presidendile edastada.
Noormees Oleg, kes palub mitte filmida, ütleb, et tema tädi elab Tallinnas. Pakume, et otsime kodumaale jõudes ta üles ja saadame tervisi või kingituse. "Pole vaja," naeratab noormees mõrult: "Ta niigi teab, mis olukord meil siin on." Olegi isa hukkus Pervomaiskis augusti lahingute käigus saadud killuhaavadesse, koju kiirustades langes tema kõrvale juhuslik mürsk.
Eks seetõttu siia abi kohale tooma keegi väga ei kipu, veelgi vähem tiheda kaugtule müra all Štšastjasse (Щастя - õnn, vene keeles). Jõuame vaevalt ravimid peaarsti kabinetti tõsta, kui selle klaasid värisevad. Siis kostab vuh-vuh-vuh. "Grad?" küsin retooriliselt, sest see hääl on juba tuttav.
Vastasmaja tagant paistavad pimedusest punased sähvatused. Siiski kaugel, linnapiiridest väljas. Elanikud on harjunud, rahulikult sõidab mööda pimedat tänavat jalgrattur, keda pigem hirmutav liiga kiiresti lähenev sõiduauto kui rutiiniks muutunud kärgatused.
Kolme ööpäevaga jõudsid MTÜ Mondo ja Vostok SOS aktivistid eestlaste annetatud raha eest osta toiduained ja meditsiinitarbed, need pakkidesse jagada ning Luhanski piirkonnas abivajajatele kohale toimetada. Täna varahommikul enne tagasiteele asumist arutame hommikukohvi kõrval Veronikaga, kas projekt õnnestus ning kas tuleks seda jätkata.
Veronika soovib tänada kõiki annetajaid ja minu küsimustele on tal kaks "Jah!" vastust. Viimastel päevadel kogetu ei jäta kahtlust, et siin elavad inimesed vajavad toetust, et ukse vahelt sisse piiluv karm talv üle elada. Kodulehel www.ukrainaheaks.ee leiab edasisi võimalusi ukrainlaste toetamiseks.
Kampaania "Ukraina Heaks!" raames annetati MTÜ Mondo kaudu 4395 eurot humanitaarabi andmiseks Luhanski oblastisse. Sellest 40% läks toiduainetele Luhanski oblasti rindejoone lähedal asuvate sisepõgenike ja elanike aitamiseks. Ülejäänud 60% eest osteti ravimeid Štšastja ja Popasna haiglatele.
