Eestisse kolinud Yulia: pagulased tuleks kohe esimesest päevast tööle ja keelekursustele panna, muidu jäädaksegi maksumaksja rahadest elama
Pool aastat tagasi ostsime kinnisvara Pärnu lähedale väikesesse külakesse, peaaegu metsa, sest me oleme tõesti väga väsinud kogu sellest olukorrast, mis maailmas toimub. Mida ma olen näinud? Ainult 5-6 protsenti välismaalastest integreeritakse kohalikku ühiskonda. Praegune Euroopa ja ka Eesti integratsiooniprogramm välismaalastele – ma vabandan väga – meenutab mulle mingisugust firma manifesti – see ei hakka praktikas kunagi tööle, need on ainult sõnad, mis muudavad olukorra veelgi hullemaks.
Seepärast tulin koos Eesti inimestega meeleavaldusele: nüüd on Eesti minu kodumaa, sest kõik raha, mis mul oli, tõin ma siia riiki: ma kannan hoolt kodutute loomade eest. Tekstiilidisainerina viin siin läbi kursusi. Ja ma üritan anda endast parima, et aidata kohalikel inimestel kaitsta meie riiki ja kultuuri, sest ma arvan, et paljud Eestis elavad inimesed ei tea oma riigi ajalugugi. Ma arvan, et tulevikus saab Eestist riik Euroopa pagulastele: sakslastele, prantslastele, hollandlastele. Näiteks järgmisel aastal tulevad minu ja mu abikaasa sõbrad Saksamaalt siia. Üks on arst ja plaanib hakata õena tööle Pärnu haiglas. Tal on Saksamaal hästi tasustatud prestiižne ametikoht, kuid ta ütles, et tuleb parem siia Eestisse elama ja lihtsamat tööd tegema, kuna ta ei suuda enam Saksamaal toimuva pärast seal elada.
Massiimmigratsiooni pärast Saksamaal?
Jah, sest kahjuks ainult 2-3 protsenti pagulastest Aafrika või Lähis-Ida riikidest integreeruvad Saksamaal. Inimesed räägivad, et nad räägivad keeli ja töötavad, kuid see ei ole integratsioon. Toome Soome näite: pagulaste lapsed sünnivad Soomes, neil on Soome pass, nad räägivad soome keelt - mõni emakeelena -, kuid nende tütred peavad läbi elama ümberlõikamise, ja kõik vaikivad. See aga ei tähenda integratsiooni.
Nad ei austa Soome kultuuri, inimesi. Nad arvavad, et kuna nende vanemad olid pagulased, peab see riik nende heaks igavesti töötama, neid toetama. Sündimusindeks on Euroopa naistel 1,2, Lähis-Ida naistel 8,5. Lihtsalt see vahe on nähtav, siit võib ainult aimata Eesti tulevikku, arvestades Eesti praegust populatsiooni.
Kõige suurem probleem on kogukondade teke. See on integratsiooni lõpp. Tean, et paljud somaallased tulevad Soome, kes tahaksid teist, uut elu Euroopas, kuid nad ei saa, sest neid ootavad ees kogukonnad. Ehitatakse mošeed, islami kultuurikeskused - see ei ole integratsioon.
Mis lahendusi te sellele olukorrale näete?
Ma näen mitmeid lahendusi. Esmalt on väga oluline muuta immigratsiooniprogrammi. Kui tehakse seadus siia tulevatele pagulastele, peaksid nad esimesest päevast alates tööle ja keelekursustele minema: päeval töö, õhtul intensiivsed keelekursused. Samuti peaks ka moslemitest naised minema tööle: on võimalik leida paljusid kohti, kus sa saad töötada ilma keeleoskuseta, näiteks koristamine, abitööd. Kõik keelekursused ja immigratsiooniplaanid hakkavad tööle alles siis, kui inimesed hakkavad tööle.
Teiseks pakun välja, et enne, kui pagulaspere ei hakka tööle, riigile makse maksma, oma elamise eest maksma, ei tohiks neil olla õigust lapsi saada, keda maksumaksja raha eest üles kasvatada. Ainult siis, kui nad alustavad siin töötamist ja maksude maksmist, võivad nad saada tuhandeid lapsi, kuid nende enda raha eest.
Olen käinud Vao külas. Vabandust, ma ei suuda mõista, kuidas on võimalik, et inimesed elavad seal nagu sanatooriumis. Kui sa selgitad neile, kuidas nad peaks majapidamistöid tegema, kütma – Eesti inimesed teevad seda. Lihtsad asjad: mine aita lauda koristada. Nad istuvad terve päeva, nokivad nina ja vaatavad, kuidas Eesti inimesed teevad tööd, maksavad makse, et neid ülal pidada. Meie töötame ja meie maksame.
Kuid te olete nõus, et me ei saa praegust pagulaskriisi ignoreerida?
Loomulikult. Küsimus on: miks nad tulevad. Toon näite ajaloost: kunagi ostsid paljud grusiinid endale sünnitunnistused, kus olid nad märgitud juutideks: seda põhjusega, et minna Saksamaale. Neil oli võimalus minna Venemaale – sest nad oskasid vene keelt – ja seal töötada. Või minna Gruusia keskosasse, kuid nende jaoks oli lihtsam minna Saksamaale ja elada sotsiaaltoetustest.
Nii kaua, kui meil on taoline riknev pagulaspoliitika Euroopas ja Eestis, jätkavad siia tulemist iga päevaga üha rohkem inimesi Aafrikast ja Lähis-Idast. Varsti hakkab neid Eestisse tulema rohkem kui Saksamaale, sest tingimused hakkavad muutuma siin palju paremaks kui Rootsis, Saksamaal. Vao küla maja oleks neile tõeline paradiis: internet võimaldab neil infot jagada: miks sa magada Saksamaal võimla põrandal? Tule Eestisse, siin on ilus maja ja ruumi. Uskuge mind, seda hakkab üha rohkem juhtuma.
Kokkuvõtteks: nii kaua, kui neil on teadmine, et eksisteerib riike, kust sa saad kõike tasuta, siis miks mitte siia tulla.
Kuid Eestis ei ole suured sotsiaaltoetused, siin on vaid üks ligi 100 euro suurune toimetulekutoetus.
See on piisav. Sul on elukoht, sa ei pea maksma selle maja, soojuse, elektri eest. Tulime abikaasaga Eestisse pool aastat tagasi, ostsime maja Pärnumaale, maksame selle eest igakuiselt, seda on vaja puudega kütta. See on suur töö, kuid näiteks niimoodi õpid Eesti kultuuri tundma. Sama asi on ka keelega. Esiteks: kui sa tahad keelt õppida, on sul vaja kohalikku sõpra. Ma elan Eesti külas, meie maja on kõigile avatud, igal laupäeval on meie juures kokkusaamised. Me räägime paljusid erinevaid keeli: saksa, itaalia, vene, natuke eesti keelt. Niimoodi me õpime eesti keelt.
Kust te ise pärit olete? Kus on teie kodumaa?
On raske öelda, kust ma pärit olen. Sündisin Peterburis väga rahvusvahelises perekonnas, kus on juute, itaallasi, sakslasi, poolakaid. Seejärel läksin Gruusiasse ülikooli. Siis ma elasin Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias, Soomes. Nüüd ma võin öelda, et elan Pärnumaal Surju vallas. Seega olen ma justkui ilma rahvuseta inimene. Kuid ma arvan nüüd, et Eesti on minu kodumaa. Ma tulin siia: suhtlen kohalike inimestega, käin siin tööl: see on ainus võimalus integreeruda.
