Endine piirivalvejuht Roland Peets: poliitikute ükskõiksuse tõttu valvati Eesti piiri aastaid Venemaa piirimärkide järgi

Piirivalvet aastatel 2005-2010 juhtinud Roland Peetsi kirjeldustest selgub, et mitte ühegi siseministri jaoks ei olnud Eesti piir prioriteet ning aastani 2006 valvati piiri Venemaa poolt paigaldatud piiripoide ja -märkide järgi. Tänu Peetsi käskkirjale kehtestas Eesti 2006. aastal lõpuks ka oma koordinaadid.

Hiljuti selgus avalikkuse ees seni vähe teada olev fakt, et Eesti-Vene piiri ajutise kontrolljoone asukoht ei ole Eesti poolt ühegi riikliku aktiga määratud. Poliitikud näitavad piiriprobleeme arutades küll üksteisele näpuga, kuid 23 taasiseseisvumisaasta jooksul on siseministriteks olnud nii Reformierakonna, Keskerakonna, Isamaa ja Res Publica Liidu kui sotside esindajad. Esimene riiklik samm ajutise piirijoone koordinaatide kehtestamiseks tehti alles 2006. aastal tollase piirivalveameti direktori Roland Peetsi käskkirja alusel, mitte seadusandliku võimu eestvõttel.

Piir ei olnud ühegi erakonna jaoks prioriteet

Roland Peets, täna piirivalvebrigaadikindral erus ning ametis Toila vallavolikogu esimehena, kirjeldas Delfile tookordset olukorda ning selgub, et poliitikute huvi piiri vastu oli pehmelt öeldes leige.

Piirijoone koordinaatide kehtestamise ajal oli siseministriks tollane Keskerakonna ja praegune Reformierakonna liige Kalle Laanet, kes hiljuti süüdistas Eesti Päevalehe arvamusartiklis, et Eesti-Vene piir kasvas just IRL ministri Ken-Marti Vaheri ametisoleku ajal võssa ning prioriteedid olid mujal. Roland Peetsi kirjelduste põhjal võib aga öelda, et ka Laaneti enda jaoks ei olnud piir prioriteet.

„2006.aastaks oli tekkinud vajadus erinevate piiritoimingute ehk menetluste käigus siduda sündmuskoht konkreetse normatiivaktiga kinnitatud taustsüsteemiga. Selle puudujäägi lahendamiseks valmistas piirivalveamet ette ajutise kontrolljoone kirjelduse ja esitas siseministeeriumile vastava määruse väljaandmiseks. Kuna selline määrus ei sündinud, siis kooskõlastatult siseministeeriumiga andsin välja peadirektori käskkirja, millega antud ajutise kontrolljoone kirjeldus võeti edasise piirivalvamise korraldamise aluseks. Varasematel aastatel pidi kohe- kohe tulema piirileping, mis oleks kõik lahendanud,“ kirjeldas Peets Delfile omaaegset piirivalve poolset initsiatiivi võtmist.

Eesti Vabariigi piiri valvati aastaid Venemaa piirimärkide järgi

Peetsi kinnitusel valvati enne tema käskkirja jõustumist - 15 aastat peale taasiseseisvumist - Eesti piiri Venemaa koordinaatide järgi.

„Varem valvati piiri Narva jõel kaardilt saadud laevatee asukohast punktide koordinaatide järgi, Peipsi- ja Lämmijärvel Vene Föderatsiooni poolt ühepoolselt paigaldatud piiripoide koordinaatide järgi ning Kagu maismaapiiril Venemaa piirimärkide järgi. Eesti Vabariigis ei olnud need punktid dokumentidega määratletud,“ avaldas Peets.

Ajutise piirijoone koordinaatide kehtestamisel ei saadud aga taaskord üle ega ümber Venemaast.

„2006. aastal kehtestatud ajutise kontrolljoone koordinaatide aluseks on nn Jeltsini ukaasiga kinnitatud koordinaadid, mis olid ekspertide poolt ümber arvestatud Eestis kehtivasse koordinaatide süsteemi,“ nentis Peets.

Venemaa nimelt kehtestas oma piiri Eesti Vabariigiga president Jeltsini 1994. aastal antud ukaasiga, määrates koordinaatidega kindlaks ka selle, kust nende arvates kahe maa vaheline piir jookseb – ilma igasuguse lepinguta.

Peetsi sõnul oli tollane siseminister Kalle Laanet teadlik koordinaatide probleemist, piirivalve võimekusest ja selle arengu võimalustest. Piirivalve olukorda parandas see, et selleks ajaks oli käivitunud Schengeni rahastamine (antud programmiga toetati riike Euroopa Liidu välispiiril teostatavate tegevuste rahastamisel - toimetus), mille tulemusena piirivalve võimekus oluliselt paranes.

„Toimusid ministrite regulaarsed visiidid piirile, ka koos presidendiga (Eesti President oli 2006. aasta oktoobrini Arnold Rüütel, mil tema ameti võttis üle Toomas Hendrik Ilves – toimetus). Perioodil 2006 kuni 2009 valmis rida uusi kordoneid ja renoveeriti piiripunkte, mis oluliselt parandas piirivalvurite teenistustingimusi.“

Segadused algasid Jüri Pihli ministriks oleku ajal

Suuremad segadused piirivalveameti ümber algasid aga Jüri Pihli (SDE) siseministriks oleku ajal. Nimelt sooviti ühendada piirivalve politseiga. Roland Peetsi hinnangul tehti ühendamisega viga.

„Selleks ajaks oli piirivalve läbinud Schengeni hindamised ja piirivalve organisatsioon ja selle ülesehitus, eriti Eesti piirivalve infovaldkond, loeti Euroopa Liidu piirivalve parimaks praktikaks – s.t. teised EL riigid oleksid pidanud piirivalve organisatsioonide arendamisel sellest juhinduma. Minister Jüri Pihl aga arvas teisiti ning leidis, et ametite ühendamisega on sama rahaga võimalik tagada paremat julgeolekut. Kuid Pihlil ei õnnestunud seda reformi lõpuni viia ning peale tema lahkumist (Pihlilt võttis 2009. aasta suvel siseministri ameti üle IRL-i kuuluv Marko Pomerants - toim.) asendus ühendamine ülevõtmisega. Samas ei tea me, kas reformi järgse analüüsiga on selgunud reformi eesmärgi saavutamine või ebaõnnestumine,“ nentis Peets.

Roland Peetsil jagub vaid häid sõnu oma endiste kolleegide aadressil ning ta imestab, et olukord on nii mannetuks muutunud, et piirivalvurid peavad Eesti piiri korras hoidmiseks lausa isiklikku tehnikat kasutama.

„Piirivalvurid on alati piiri ja toimkonna radasid korras hoidnud. Ka selle tegevuse käigus valvati piiri. Varem toetasid neid selles tegevuses piirivalvepiirkondade hooldebaaside töömeeste brigaadid, kes raiusid võsa, korrastasid ja rajasid truupe ja sildu. Seda kõike tehti piirivalve eelarve arvelt ja piirivalve toimkondade järelvalve all, sest ka nende tegevuste käigus ei tohi juhtuda ebaseaduslike piiriületusi. Kahju kui täna hooldebaaside poolset tuge ei ole ja piirivalvurid peavad isiklikku tehnikat kasutama,“ pani Peets imeks.

Piirivalvureid ja politseinikke ei hoita ja motiveerita piisavalt

Peetsi arvates on probleemide lahendamisel senisest enam vaja hinnata inimesi, kes reaalselt Eesti julgeoleku eest seisavad.

„Kõrvaltvaatajana tundub nagu puuduks piirivalve- ja politseiametis kindel karjäärisüsteem, üks reform ajab teist taga ning organisatsioon ei hoia oma inimesi. Ei ole ju loomulik, et Sisekaitseakadeemia lõpetanud kõrgharidusega kriminaalpolitseiniku esimeseks ametikohaks saab patrullpolitseiniku ametikoht, kus peaks piisama kutseharidusest. Väga kergekäeliselt koondatakse politseitöö spetsialiste. Inimestes on tekkinud ebakindlus homse ees ning otsitakse organisatsiooniväliseid väljakutseid. Piirivalve ja politsei vajavad stabiilsust ja teostatud reformide analüüsi,“ arvas Peets.

Piirivalve endine direktor avaldas aga lootust, et olukord Eesti piiril ja piirivalvurite jaoks paraneb.

„Piirivalvurid on alati vaadanud homsesse. Selleks, et täna teha õigeid otsuseid, on vaja leida lahendused, taastamaks piirivalvurite motivatsioon ja tahe. Võib-olla on vaja minna edasi ja ehk on aeg küps, et moodustada siseministeeriumis korrakaitse-, kriminaal- ja piirivalveosakonnad ning taastada valdkondade tsentraalne juhtimine,“ mõtiskles Roland Peets.