Enneaegu sündinute arv on kõvasti tõusnud
Tartu ülikooli kliinikumi (TÜK) sünnitusosakonna juhataja Fred Kirss kinnitas samuti enneaegsete osakaalu tõusu. Näiteks 2004. aastal sündis Tartus 2212 last ja neist 151 ehk 6,9 protsenti olid enneaegsed. Mullu sündis 2312 last, neist 183 olid enneaegsed, enneaegsuse protsent oli 8,1.
Noorimad enneaegsed lapsed sünnivad Eestis 22. rasedusnädalal ja kaaluvad kõigest 500 grammi. Ning Alliku sõnul sünnivad lapsed üha noorema ja väiksemana. “Ellu jääb neid aga aina rohkem ja rohkem,” rääkis Allik.
Arstide hinnangul on üks enneaegsete laste arvu kasvu põhjus kunstliku viljastamise levimine, millega on alati suurenenud mitmike saamise võimalus. “Mitmike korral on enneaegsuse risk tõusnud. Näiteks kaksikutest sünnivad umbes pooled enneaegsetena ehk enne 37. rasedusnädalat,” rääkis Kirss.
Viljatusravi tõi ühe põhjusena välja ka Allik, kes tunnistas teisalt, et enneaegsuse põhjustes on palju ebaselget ning seda terves maailmas. “Põhjuseks võivad olla hormonaalsed probleemid, põletikulised protsessid raseduse ajal. On suurenenud ka nende rasedate arv, kellel on veresuhkru ainevahetuse häired raseduse teises pooles,” loetles ta võimalikke põhjusi.
TÜK laste intensiivraviosakonna juhataja Tuuli Metsvaht võttis asja kokku kui üldise meditsiini arengu. “Võrreldes viie kuni kümne aasta taguse ajaga lubatakse tänapäeval sünnitada oluliselt suuremate probleemidega. Varem näiteks kaasasündinud südamerikkega naisele seda ei soovitatud. Samamoodi on suhkruhaigusega, mis levib järjest rohkem nii laste kui ka noorte täiskasvanute hulgas,” rääkis Metsvaht.
Eestis on kaks laste kolmanda astme intensiivravi osakonda: Tallinna lastehaigla ja TÜK osakond. Sinna saadetakse sünnitusmajadest edasi ravile kõige kriitilisemas seisus vastsündinud.
“Kui tavaliselt oli meil kõige rohkem kümme alla tuhandegrammist vastsündinut, siis eelmine aasta oli 20,” ütles Tuuli Metsvaht. Neist lastest suri kaks, üks on raske nägemisprobleemiga. Kõige väiksem Tartus ravil olnud laps kaalus kõigest 430 grammi.
“Eelmine aasta pani meie võimed seetõttu oluliselt proovile,” osutas Metsvaht. “Abi andmata ei ole keegi jäänud, aga sellist piiripealset tegutsemist, kus reservis pole üldse enam midagi, tuleb viimasel ajal tõesti oluliselt rohkem ette.” Arsti sõnul on nad seega sunnitud taas hakkama mõtlema uute inkubaatorite hankimisele.
Tallinna Pelgulinna sünnitusmajas on praegu kuus inkubaatorit, kuigi vahel on osakonnas korraga sees olnud ka kümme last. “Kuna osa vanu masinaid on ka amortiseerunud, siis on neid meil tõesti juurde vaja,” tõdes Allik. Äsja algaski haigla toetusfondil kahe uue inkubaatori jaoks raha kogumise kampaania.
Enneaegsed lapsed jäävad arstide pideva jälgimise alla aastateks
Tartu ülikooli kliinikumi lastekliiniku vanemteaduri Heili Varendi juhtimisel uuritakse praegu 2002. ja 2003. aastal sündinud enneaegsete laste arengut, põhjalikke tulemusi ootavad arstid järgmisel aastal.
“Seda võib aga öelda, et laste elukvaliteet on kindlasti paranenud,” kinnitas Varendi. Esmastest kokkuvõtetest rääkides tõi doktor välja, et 2002. aastal sündinud 30 enneaegsest lapsest on kolm raske puudega ja üks pime. Kümme on terved, ülejäänutel on ilmnenud teatud probleemid, kuid neid alles täpsustatakse.
“Oluline on see, kuidas nad tulevikus koolis hakkama saavad, milline on nende võime kõnet jälgida ja kui tähelepanelikud nad on,” selgitas Varendi.
2002. aastal valmis kliinikumi lastearsti Anne Ormissoni juhitud uuring, kus uuriti 1999. aastal sündinud enneaegseid lapsi. Toona selgus, et terveid lapsi oli selleks ajaks kolmeaastaseks saanutest 45 protsenti.
“Nüüd, kui enneaegsed lapsed jäävad üha rohkem elama, püüame tagada, et nende elukvaliteet samuti paraneks,” ütles Tallinna lastehaigla vastsündinute osakonna vanemarst Liis Toome, kes on mõlemas uuringus osalenud Tallinna poolt.
“Oleme loonud süsteemi, et lastearstid jälgivad kõiki enneaegseid lapsi kuni nende kaheaastaseks saamiseni, et võimalikult vara avastada tekkida võivaid arenguhäireid ning neid vältida.”
Oma igapäevasele praktikale tuginedes tõdes Heili Varendi, et enneaegsed lapsed on siiski tunduvalt tundlikumad kui õigel ajal sündinud. Kuigi laps võib olla suhteliselt terve, haigestub ta siiski kergemini mitmesugustesse haigustesse ning nendest ülesaamine võib osutuda väga raskeks.
Varendi juhtimisel hakatakse peagi ka eraldi kunstlikult viljastatud laste arengut uurima, et välja selgitada, mis võivad olla neid ohustavad riskitegurid.
Eraldi uuritakse ka enneaegselt sündinud laste sotsiaalset tausta. Seda eesmärgiga teada saada, kas peale meditsiiniliste põhjuste võib veel miski nende sündi soodustada.
“Meie viimaste aastate ravitulemused on täiesti aktsepteeritavad maailma tasemel,” kinnitas doktor Tuuli Metsvaht. “Eelmisel aastal oli alla tuhandegrammiste suremus kümme protsenti ehk 90 protsenti neist jääb elama.”
Varasemad paar aastat on see olnud 11–12 protsenti. Tüsistuste tõttu vajasid kirurgilist ravi üksikud. Alla 1500-grammiste hulgas esines vähem kui kümnel protsendil ajuvatsakestesisene verevalum (mis võib ka hilisemas elus suurendada puude tekkimise riski). Elama jääb neist 93–94 protsenti.
“Muidugi on nende riskid suuremad kui ajalisena sündinutel. Ka selles osas, mis puudutab koolis edasijõudmist ja tähelepanuprobleeme,” möönis Metsvaht.
Arsti sõnul peetakse just enne 25. rasedusnädalat sündinute puhul seda perspektiivi ikka väga küsitavaks. “22.–24. rasedusnädalal sündinute hulgas on olnud küll mõningane elumuse paranemine, aga see on just nimelt probleemsete puuetega laste arvelt,” selgitas ta. “Samal ajal on nende hulgas ka väga tublisid lapsi. See teebki siin otsuse langetamise eriti keeruliseks — kas jätkata agressiivset ravi või mitte.” Need otsused langetab arstide konsiilium.
Üdiselt on Metsvahi sõnul teada, et kahe kolmandiku enneaegsete laste tervis on hiljem enam-vähem korras.
