FOTOD OPERATSIOONISAALIST: Uni on sügav, magus ja värviline, garanteerib patsientidele anestesioloog dr Sergei Kagalo
Keegi võõras toimetab su keha kallal sel ajal, kui sa magad, ning kõik on sinu kontrolli alt väljas. Sind lõigatakse, saetakse, puuritakse, õmmeldakse, seotakse … sina aga magad ja näed und ning ei tea toimuvast mitte midagi. Kõlab nagu õudusunenägu?
Põhja-Eesti regionaalhaigla (PERH) operatsioonikeskuse juhataja, anestesioloog-ülemarst dr Sergei Kagalo on mees, kes on see viimane operatsiooniriietes ja maskis tohter, keda sa enne unenäomaailma siirdumist ja enne operatsiooni algust viimast korda näed ning kes sind äratab ja esimesena pärast lõikust tervitab.
Võiks isegi öelda, et tähtsaim inimene operatsioonitoas ongi anestesioloog. Just tema korralduste järgi toimetavad anesteesiaõed, kes patsiendile vaikselt, aga kindlalt ravimeid manustavad. Alles siis, kui anestesioloog on veendunud, et anesteesia on piisavalt sügav ja patsiendi elulised näitajad on normis, saab kirurg operatsiooni alustada.
Aastas umbes 300-400 uinutamist tegev dr Kagalo on loomult lõbus, hea suhtleja, üldse mitte tüüpiline arst, kes sind karmilt ravijuhistele allumata jäänud perioodi eest noomiks.
Kuidas see siin kõik toimub, uurin temalt, olles ise eelnevalt ka vastavalt riietunud. Ega operatsiooniplokis siis nii kerge liikuda ka pole, et astud sisse ja asud kaameraga ringi vehkima. Punast värvi püksid jalga, punane särk selga, valged sokid ja kummijalanõud varvaste otsa. Müts pähe ja mask ette. Alles nüüd oled valmis siinses keskkonnas liikuma.
Stardiettevalmistus
See kõik toimub etapiti.
„Esmalt peab patsient oma arsti 100 protsenti usaldama. Sa lihtsalt pead seda tegema, kuna patsient ning opipersonal moodustavad ju ühe meeskonna ning edukaks opiks peavad kõik sajaprotsendiliselt pühenduma ning olema positiivsed,“ räägib üle 20 aasta seda ametit pidanud mees, kes ka ise on paar koda patsiendina laual lebanud.
„Sa pead omamoodi psühholoog olema. Vestled patsiendiga, rahustad teda, selgitad, mis hakkab toimuma, kuidas ta jääb magama, et lõikuse ajal ei tunne ta valu, operatsiooni lõppedes äratad ta, siis viiakse teda ärkamispalatisse ja paari tunni pärast oma voodis tagasi osakonda.“
„On sul veel mingeid soove?“ uurib dr Kagalo juhtumisi operatsioonile sattunud tuttavalt. „Anna mulle värvilisi unesid!“ muigab patsient vastu. Mehed lobisevad veidi maast ja ilmast, kui samal ajal arsti korraldusel anesteesiaõde vaikselt unerohtu veeni hakkab manustama.
Sel korral on unerohi muide piimjas valge vedelik. Uni on kohale jõudnud, aga ainult patsiendile. Operatsiooni meeskond tegutseb edasi.
Mehe näole asetatakse hingamismask ning dr Kagalo asub patsienti ventileerima, st n-ö hingab patsiendi eest ning paigaldab siis mängleva kergusega hingamisteedesse intubatsioonitoru, mille omakorda ühendab narkoosimasinaga. (Hiljem näitab ta Hondaga samas hinnaklassis olevat videolarüngoskoopilist seadeldist, kus võib ekraanilt näha, kuidas hingamistoru paigaldamine käib.)
Nüüd on patsient juba kunstlikul hingamisel ning anesteesia säilitamiseks keerab tohtrihärra lahti narkoosigaasi, ise pingsalt värvilisi numbreid ja graafikuid täis ekraane jälgides. Kollased, rohelised, punased, sinised, lained, graafikud ja numbrid näitavad patsiendi erinevaid elulisi parameetreid – pulssi, vererõhku, hingamist, gaaside sisaldust sisse- ja väljahingatavas õhus ning hästi palju muid näitajaid, mis kuuluvad juba n-ö kõrgpilotaaži hulka ja millel on tavainimese jaoks väga keerulised nimetused, mille seas aga dr Kagalo tunneb end kui kala vees.
Möödub vast sekundeid ja hetk tagasi nalja visanud kõvera nina vaheseinaga mures olev patsient ongi juba unenäomaailmas.
Lend autopiloodiga
Kõik sujub. Vererõhk, pulss ja mitmed teised elulised parameetrid jooksevad juhtmeid mööda masinasse, mis on kogu operatsiooni ajal patsiendiga ühenduses.
On aeg kirurgil mängu tulla. Operatsioonisaali valgus muutub heledast roheliseks ja ruumis asub toimetama pealambiga kirurg, kes koos operatsiooniõega mehe nina kallale asub. Dr Kagalo ja anesteesiaõe tööks on masinate numbreid jälgida ning vajadusel ravimeid manustada ja korrigeerida narkoosiaparaadi režiimi.
„Kuna tegu on plaanilise lõikusega, patsient on noor ja terve, siis end lennundusega võrreldes võime öelda, et oleme nüüd autopiloodil,“ räägib dr Kagalo.
„Miks roheline valgus?“ uurin talt. „See on teatud operatsioonide puhul parim variant opereerivale arstile. Tal on pealamp ja see toob paremini opereeritava ala välja,“ selgitab anestesioloog.
Ajal, kui kirurg patsienti opereerib ning dr Kagalo näiliselt rahulikult ekraane ja patsienti jälgib, küsin: „Kas alati on anestesioloogi jaoks nüüd autopiloodi režiim?“
„Sugugi mitte!“, muigab tohter, „erakorraliste operatsioonide, raskete traumade, väga suurte lõikuste puhul, kui kasutada lennunduse terminoloogiat, võib mitmetunnilist anesteesiat võrrelda pideva turbulentsiga,“ sõnas dr Kagalo. „Seal ei ole nii, nagu korraliste operatsioonidega, kus sa tead patsiendist praktiliselt kõike. Kaalu, pikkust, allergiaid ja muud taolist detailset infot. Valves olles võib vahetuse jooksul sul olla laua peal patsiente nuga kõhus, hulgitraumadega, laskehaavadega jne …Ja see on selline tempo ja pinge, et kui vahetuse lõpetad, siis adrenaliin ja pinge on taganud selle, et ajamõõde ja taju kaovad seniks, kuni näed oma voodit kodus, ning siis oled küll rampväsinud, aga veres olev adrenaliin ei lase tunde uinuda.“
„Kas väikesed lapsed satuvad ka siin haiglas opilauale? Kas nendele anesteesiat tehes on mingi omapära?“ uurin tohtrilt.
„Satuvad küll. Eks kõik saab ikka magama pandud ja õigel ajal üles äratatud,“ räägib Kagalo, lisades: „Lastega on natukene teistmoodi. Kuna lapsed üldjuhul väga kardavad süsti, siis me paneme lapsi magama narkoosigaasiga, mida ta peab hingama läbi maski. Kuna narkoosigaasil on spetsiifiline lõhn, siis selleks, et laps ei ehmuks, siis ma räägin neile, et see gaas on šokolaadilõhnaga. Kui eriti terased lapsed mult seepeale küsivad, et nemad küll pole sellise lõhnaga šokolaadi söönud, siis ma jutustan neile, et kui nad satuvad Kalevi kommivabrikusse, siis šokolaadivalmistamise tsehhis ongi erinevad koostisosad, nagu rosinad, kakao, pähklid ja muu taoline, mis lõhnavadki erinevalt. Selle jutu foonil lapsed rahunevad, hingavad märkamatult gaasi ning jäävadki magama. Tihtipeale ma ei jõuagi oma šokolaadivalmistamise juttu lõpuni rääkida.“
Kagalo mõtiskleb veidi ning lisab: „Mõneti võib tõesti meie tööd siin võrrelda lennukipiloodi omaga. Sa jälgid numbreid, reguleerid gaasi pealevoolu, manustad vajalikku ravimit, vaatad, et kõik parameetrid oleksid normi piires jne. Hetkel, jah, lendame autopiloodil ja ootame, kui operatsioon hakkab lõppema.“
„Veel ei lõpeta!“ kõlab pealambiga tegutsev kirurg maski alt. „Selge!“ vastab Sergei ja ajame veel juttu.
„Miks just see amet,“ uurin mehelt. „Kuidagi läks nii, et juba enne ülikooli sattusin anesteesia ja intensiivravi valdkonna peale ja nii see jäigi. Igavust siin küll ei tunne,“ vastab tohter.
Maandumine
„Seitsme minuti pärast lõpetan,“ kostab operatsioonilaua juurest.
„Selge!“ muigab dr Kagalo, „hakkame maanduma.“
Anestesioloog sätib veidi nuppe ehk reguleerib patsiendile kopsudesse saadetavat gaasi hulka. Inimkeeli keerab ta narkoosigaasi vaikselt kinni, suurendab hapniku pealevoolu sissehingatavas õhus ning asub patsienti unenäomaailmast tagasi tooma. Operatsioonitoas süttivad heledad tuled, roheline valgus kaob. Operatsiooniõde puhastab patsiendi näo. Dr Kagalo jälgib monitore. „Vaata, siin me näeme, kuidas sissehingatavas segus narkoosigaasi kontsentratsioon väheneb ja näitaja vaikselt läheb nulli ning patsient hakkab ärkama.“
Patsient näitabki ärkamise märke. „Tee silmad lahti!“ räägib temaga Sergei. Operatsioon on möödas ning tohter eemaldab intubatsioonitoru ning õde ühendab patsiendi masinast lahti. „Ära nina katsu!“ manitseb ta veidi kätega vehkivat ärkajat. Nüüd toimetatakse-veeretatakse veidi unine-uimane patsient ärkamisruumi, kus ta õdede jälgimise all umbes tunnikese veedab ja siis vastavalt arsti otsusele, kas jääb haiglasse või saab kodusele ravile. „Meil on õnneks leplik patsient, et kui talle öelda, et jää nädalaks haiglasse, siis ta ka jääb,“ viskab dr Kagalo oma tuttava üle nalja. „Aga jah, eks ta ikka koju läheb,“ on tohter kindel.
Kui uurin talt, et kuidas on tema valdkonnas tehniline areng toimunud, satub arst ilmselgelt hoogu ja jutustab loo 90ndate aastate keskpaigast, kus Eestis võeti kasutusele ilusa nimega uue põlvkonna elektroonse aurustiga narkoosiaparaat Julian. Kui dr Kagalo aasta hiljem Stockholmis Skandinaavia anestesioloogide konverentsil käis, siis ta nägi, kuidas lähivälismaa kolleegid seal esitletud samale masinale tormi jooksid.
„Jäin veidi eemale, kui teised masinat näpuga katsuma tõttasid, ja kui siis üks kolleeg mult küsis, et kas sa ei tahagi seda masinat lähemalt vaadata, siis vastasin talle, et ma töötan juba aasta otsa sellega. Siis olid küll suured silmad ja uuriti, et kes, mis ja kuskohast sa pärit oled, ning ma sain uhkusega öelda, et ma olen Tallinnast. See uhkustunne püsib siiani, sest sellest ajast on areng siin meil regionaalhaiglas olnud hüppeline – uued jälgimisseadmed, uued narkoosiaparaadid, uued narkoosiravimid ning areng kestab,“ sõnas ta. „Ütlen uhkusega, et ma töötan anestesioloogina väga modernses operatsiooniplokis, kus on head ja tipptehnoloogilised võimalused pakkuda parimat anesteesiat ning tagada patsiendiohutus.“
„Kõik need toetavad tehnoloogiad ju tagavad selle, et arstidel oleks hea ravida ja patsiendil samuti kerge see kõik üle elada, ärgata ja eluga edasi minna. Et narkoosi ajal oleksid unenäod soojad ja värvilised,“ ütleb tohter silmade särades.
Kui küsin, kas vanasti levinud jutud sellest, kuidas inimene võis justkui kuulda kõike, mis temaga operatsiooni ajal tehti, siis vastab tohter veendunult, et tänu kaasaegsele anesteesiatehnoloogiale praegu see enam kindlasti võimalik pole. „Uni on sügav, magus ja värviline,“ garanteerib patsientidele head und pakkuv dr Sergei Kagalo.
Tänanegi patsient on nüüd juba ärkamistoas ärkvel ja naeratab teda vaatama tulnud anestesioloogile. „Ei valuta kusagilt,“ vastab seotud ninaga mees. „Mis te unes nägite?“ uurin temalt. „Midagi värvilist oli,“ muigab ta vastu. „Näed, saidki ju selle, mida enne uinumist tahtsid,“ on Sergei Kagalo rõõmus.
