FOTOD: Viljandimaalt leiti haruldane 3000-aastane pronkskirves. Mida TÜ arheoloog selle kohta öelda oskab?

Hljuti Viljandimaalt Maalastist leitud pronksiaegne putkkirves on Tartu Ülikooli arheoloogia laboris täpsemal uurimisel, mis selgitab ehk, kuidas see leiukohta sattus, kus valmistati ja millisest leiukohast on pärit selle tegemiseks 3000 aasta eest kasutatud vasemaak.

Nädala lõpuks jõudis kirves muinsuskaitsjatelt Tartu Ülikooli arheoloogiadoktorandi Kristiina Paaveli kätte, kelle sõnul on tegu haruldase leiuga. Maalasti kirves on nüüd Eesti viieteistkümnes putkkirves (kokku on suuremaid pronksiaegseid pronksesemeid - kirveid, odaotsi, sirpe – leitud 50 ringis). Pronksiaegsed metalleseme leiud ongi Eestis harvad. Esemeid ringles küll, aga mitte sellisel määral, nagu näiteks Skandinaavias, kus neid on leitud tuhandeid.

„Eesti pronksiaja kontekstis on see kindlasti väga haruldane leid. Putkkirved, mis meil on, on igaüks omanäoline, ei leidu päris identseid. Sellel on ka reljeefne ornament peal. Selliseid ornamendiga pisikesi kirveid on Eestis paar tükki veel leitud. Aga muster on igaühel omamoodi,“ ütles Paavel.

See terariista küljel selgelt nähtav ornament võib kirve edasisel uurimisel väga kõnekas olla. Selle järgi võiks selguda, kus leid valmistatud on. Kristiina Paaveli sõnul tuleb vaadata, kas üldkuju järgi leidub paralleele või otseseid vasteid naaberriikidest. Või võiks see äkki olla ka kohapeal valmistatud.

Nimetus putkkirves ehk õõskirves viitab kirve putkelaadselt õõnsale kujule – vars käis kirve sisse. Lisaks õõnsusele võib kirve servas näha metalli sees aasa – seda võidi kasutada kirve paremaks kinnitamiseks nahariba või nööri abil.

Teine küsimus, millele kirves ise vastata saab, on tooraine päritolu. „Eseme koostise põhjal tehtavad uuringud võiks näidata toormaterjali ehk vasemaagi päritolu. Need nõuavad laboriuuringuid. Sellega ma hakkan ise tegelema doktorantuuri raames,“ rääkis arheoloog.

Kolmas paljuütlev aspekt on leiukoht, mis võib anda vihjeid selle kohta, miks leid just sellisesse kohta oli jäänud Kas tegu võiks olla mingi asulakohaga või muistisega või on tegu selge arheoloogilise kontekstita juhuleiuga.

„Au ja kiitus leidjale, et ta sellest teada andis, esimesel võimalusel käiksin seal kohapeal ja vaataksin üle,“ ütles Paavel.

Mis puudutab kirve omanikku, siis oli pronksiajal sellise eseme võimalike valdajate ring üsna piiratud. Pronksesemeid peetakse üldiselt prestiižesemeteks, neid kasutasid ühiskonnas kõrgemal positsioonil olevad inimesed - pronksiaegses ühiskonnas oli juba välja kujunenud hierarhia. Ilmselt päris igaühele see materjal kättesaadav ei olnud, enamikul puudusid ilmselt ka selle hankimiseks vajalikud kontaktid. Igapäevases kasutuses, näiteks põlluharimisel, midagi sellist vastilmselt tarvis ei olnudki.

Kristiina Paavel ei pea väga tõenäoliseks, et seda võinuks relvana kasutada. „Arvestades selle väiksust, siis selline pisike kirves, mis mahuks lapsele pihku, vaevalt et relvana väga suurt kasutegurit omas. Ma kaldun arvama, et pigem selline prestiiži näitav ese, kuigi on absoluutselt võimalik, et mingit väiksemat sorti peent puutööd sai sellega tõhusasti teha,“ arvas ta.

Maalasti lähedalt ei ole teada teisi varasemaid leitud pronksobjekte. Kuna pronksiaegseid muistiseid Lõuna-Eesti piirkonnast on üldse võrdlemisi vähe, siis iga selline leid täiustab pilti sellest, kus inimesed tegutsesid ja annab lootust, et sealt lähedusest võiks leida asulakohti. Pronksiaegseid kindlustamata ehk avaasulakohti on Eestist jällegi teada väga vähe.
Samalt krundilt natuke teisest kohast varem leitud värvilise metalli känkrad viitavad Kristiina Paaveli sõnul mõnevõrra hilisemast ajast pärit põletusmatusele, aga seegi kõneleb aktiivsest inimtegevusest sealkandis.

„Väga tore leid ja toredast asukohast,“ rõõmustas Paavel kirve üle.