Aaviksoo kiri: riigivõimu mõtlemisvõime on nõrk
MASU JA VABARIIGI VALITSUS
Usalduslik märgukiri kolleegidele
Head kolleegid,
Äsja täitus 29 kuud meie ametisse astumisest ja ehkki valitsuse koosseis on muutunud, jagame täit vastutust nii möödunu kui ka ettenähtava tuleviku eest. Alustasime üleolevas meeleolus, mille masu on tänaseks olematuks kulutanud ja täna ootab ühiskond üha kärsitumaks muutudes meilt lahendust nii käesoleva kui ka tuleva aasta eelarvele. Oleme „kärpevalitsus“ – oleme neljal korral olnud sunnitud vähendama meie poolt Riigikogule saadetud eelarveid, kokku üle 10 miljardi krooni, ja see pole ikka veel piisav. Oleme, ja minugi arvates õigustatult, püstitanud endale äärmiselt nõudliku ülesande, täita Euroga liitumiseks vajalik eelarvedefitsiidi kriteerium enam kui 10% majanduslanguse tingimustes. Kui suudame seda olukorras, kus enamus eurotsooni riikegi jääb sellest eesmärgist kaugele maha, siis oleme tõesti silmapaistvat suutlikkust üles näidanud. Usun, et saame sellega hakkama ehkki täna me veel ei tea kuidas. Teisalt, kuskil on ka mõistlikkuse piir ees.
Ometi pole kärped ja isegi mitte Euro meie peamine probleem. Peamine väljakutse on luua tingimused järgnevaks majanduskasvuks (millest Euro on ilmselt olulisim osis), tagada riigi tasakaalustatud areng ja riigieelarve jätkusuutlikkus pikemas perspektiivis. Seda ülesannet, kardan, pole me suutnud piisava tõsidusega võtta ja kuhjunud probleemid ajendasidki mind seda kirja kirjutama.
Alustaksin väikesest ülevaatest meie rahvusliku rikkuse ehk SKP viimaste aastate kasvust ja selle prognoosidest (vt Joonis 1). Aastatuhande vahetusel oli meie SKP jämedas joones 100 miljardit krooni, jõudis mullu ligi 250 miljardi kroonini, kahanedes kevadise riskistsenaariumi kohaselt 200 miljardi tasemele järgmisel aastal. Meie peamine probleem on selles, et 2007ndal buumiaastal kavandasime tänavust rikkust 90 ja järgmise aasta rikkust 140 miljardi võrra, ehk vastavalt 34% ja 44% suuremana kui tuleb tegelikult. Just nendes kasvunumbrites on kinni meie mõtlemine ja, mis salata, ka tehtud plaanid ja lubadused. (Eelarve)kärbetest rääkides on aga isegi sõnades, tegudest rääkimata, juttu 5-st, 9-st, harva 15%-st. Peame esmalt endale aru andma ja seejärel avalikkusele selgitama, et oleme oma rikkusega langenud tagasi aastasse 2006 ja kui inflatsiooni ka arvestada, siis aastasse 2004. See on kurb aga tegelik olukord. Kui keegi nutma puhkeb, siis lohutagem, et seda on ikkagi üle kolme korra enam kui siis kui me lubasime kartulikoori sööma hakata.
Õhku täis kulumõtlemine paneb kõik paaniliselt mõtlema tulude suurendamise peale. Erandiks pole ka riigieelarve, kus riigieelarve tulud olid aastatel 2005-2006 („normaalsed aastad“) ca 32% SKP-st ja kehtivas (vähemalt 3% puudujäägiga) eelarves on need kasvatatud 38% SKP-st. Riigieelarve tulud koosnevad maksutuludest, toetustest (valdavalt EL eelarvest) ja muudest mittemaksulistest tuludest (varade müük, tasulised teenused, finantstulud jne) (vt Joonis 2). Meie suutmatus kulusid kahandada on käesoleval aastal (vähemasti paberil) kasvatanud tulusid 4% võrra (ca 9 miljardit krooni) eelkõige toetuste (2,9% SKP-st) ja muude tulude (1,2% SKP-st) arvel. Väidan, et see ei ole realistlik ja kindlasti ei ole see jätkusuutlik. Kui me tõesti oleme otsustanud (?) kasvatada valitsuse kulutusi, siis on tõsiseltvõetav jätkusuutlik lahend ainult maksude ambitsioonidele vastav tõstmine. Arutegem siis seda võimalust sisuliselt ja otsustagem, kas see on mõistlik. Sealt edasi muidugi kogu poliitiline spekter mis maksu ja kui palju. Kui ei ole, siis arutagem, kus oleme kulutanud üle vajaduse (?!) ja siis kärpigem nagu vaja.
Esialgu oleme läinud de facto katteta kulude kasvada laskmise teed. Kehtiva eelarve kohaselt on kogukulusid planeeritud 89,1 mld kr, sellest toetusi 13,1 mld kr, majandustegevusest 0,7 mld kr ning riigisiseseid siirdeid 1,2 mld kr. Kui nüüd planeeritud kuludest toetused, majandustegevusest laekumised ja siirded maha arvata, siis jääb nn omakuludeks (st kuludeks, mida me vabalt planeerida saame) 74,4 mld kr (Enne seniseid kärpeid oli see summa 84,1 mld kr). Omakuludest läheb omakorda 2,2 mld kr toetuste (kohustuslikuks) riigipoolseks kaasfinantseerimiseks. Riigieelarve kärbetearutelu ongi käinud just selle omakulu vähendamise ümber.
Vaatame, kuidas seda omakulu on seni kärbitud ja milline on olnud omakulude jaotus varasematel aastatel (2005-2009) ministeeriumide ja teiste riigiasutuste lõikes. Võrreldavuseks olgu need andmed toodud suhtena vastava aasta SKP-sse (vt Joonis 3 ja 4). Toodud on algsete, ilma lisaeelarveteta riigieelarve summad, va viimane tulp, kus on 2009.a. kärbitud eelarve summad). Joonisel 3 on toodud riigieelarve omakulude kogusumma koos suurima, sotsiaalministeeriumi ja kõigi ülejäänud asutuste ja ministeeriumide kogusummaga. Järeldus – riigi omakulud, mis olid „normaalsetel aastatel“ tasemel 26-27% SKP-st on tõusnud tasemele 34% SKP-st ehk 7,2% võrra SKP-st. See ei ole jätkusuutlik ilma strateegiliste otsusteta, taktikalised kärped siin ei aita!
Edasi, sellest kasvust 5,5% tuleb sotsiaalministeeriumi arvele ja 1,7% kõigi teiste peale. Kui me sotsiaalkulusid ei kärbi, siis tuleb kõigilt teistelt kärpida 45% ehk vähendada juba kärbitud eelarveid ligi kaks korda. See ei ole lihtsalt võimalik! Arvan, et see teadmine on juba mingil kujul tajutav ka avalikkuses ning meil pole vaja paaniliselt karta selle teema ausat arutelu, isegi lähenevate valimiste valguses mitte. Keegi ei saa selle arutelu toimumist sotsiaalministri või peaministri „süüks“ panna.
Kindlasti pole oma rasva kasvatanud üksnes sotsiaalministeerium. Sama graafik (omakulud läbi aastate ja 2009 aasta kärbete) on teiste ministeeriumide kohta toodud joonisel 4. Uurigem üheskoos, mis on juhtunud ja miks on juhtunud. Arutagem, kas see on olnud meie ühine poliitiline tahe, mis on formeerunud täie teadmisega tehtud eelarveotsustesse, või on tegemist „poliitilise protsessiga“, mille tulemusi tuleb alles mõtestama asuda. Ilma selle tööta me aga ei pääse, sest sama moodi jätkata ei ole ei võimalik, mõistlik ega vastutustundlik.
Enne edasi minekut on mõistlik tagasi vaadata ja mõelda, miks oleme täna siin, kus me oleme. Valitsusena. Tunnistagem, meie ettenägemisvõime on olnud kehvem kui vaja, suuresti ilmselt pimestatuna buumiaastate rahvuslikust eufooriast. Hiljemalt aasta tagasi oleksime pidanud targemini ja vastutustundlikumalt käituma, sest objektiivne informatsioon saabuvast (nii välis- kui kodumaise päritoluga) majanduslangusest oli leitav. Ometi oli neid poliitikuid ja teisi seisukohavõtjaid, kes seda avalikult, põhimõttekindlalt ja argumenteeritult kinnitasid, üksikuid ja kahjuks ei kuulunud meie nende hulka. Tooksin oma subjektiivse arvamuse miks. Rahvuslikku eufooriat ja sellest toitunud valimislubadusi juba mainisin. Sellest oleme, loodan, üle saanud. Järgmiste põhjustega peame aga kindlasti tegelema.
Esiteks. Meie (täidesaatva) riigivõimu analüütiline ja eriti sünteetiline ettenägemis- ja mõtlemisvõime on nõrk, oskus kuulata ja teha järeldusi väliste nõuannete põhjal madal ning tunnetatud vajadus eelnevate oskuste järele puudulik. See ei ole mitte niivõrd hinnang meile isiklikult, kuivõrd kogu olemasolevale poliitilisele ja administratiivsele establishmendile. On hea meel tõdeda, et rahandusministeerium on juba tuntavalt toimekam kui veel kevadel.
Teiseks. Oleme lubamatult jäärapäiselt klammerdunud oma erakonnapoliitiliste märkide, olgu selleks siis ema- või õpetajate palk rääkimata koondamishüvitistest, ja seeläbi muutnud sisulise arutelu raskeks kui mitte võimatuks. Kahetsusväärsed on olnud ka seda protsessi saatvad ajakirjanduslikud manipulatsioonid. Tahaks loota, et avalikkus on seda häda mitte ainult sõnades märganud ja hukka mõistnud, vaid suudab ka valimistel vastavalt käituda. Muidu ei taandu see haigus meie poliitilisest kultuurist niipea.
Kolmandaks. Meil on palju üksikküsimusi, mida me erineva tulemuslikkusega lahendame ja edukalt „ära koputame“. Ministeeriumides, valitsuses ja Riigikogus. Vürsti- ja vasalliriigikestes. Puudu on aga üldpilt. Mul on kahju, et valitsuses peaaegu puudub struktureeritud ent (erakonnapoliitika-) vaba arutelu meie riigi strateegiliste väljakutsete ja nende lahenduste üle. Eriti koos ekspertidega ja nende poolt ettevalmistatud taustauuringute alusel. Õieti meenub vaid üks kord – kolmveerand tundi sotsiaalpoliitikast koos Andres Võrguga Praxisest. Tean, et paljud meist oskasid seda hinnata.
Arvan, et lisaks eelnevale võiks tähelepanu pöörata veel kahele asjale. Peaksime valitsusena, mitte igaüks eelkõige erakonna eestkõnelejana, palju rohkem ja lihtsamas keeles selgitama nii oma olulisi otsuseid kui ka nende tagamaid (ja alternatiive) avalikkusele. Teine meie tegevuse tulemuslikkust kasvatav samm, oleks sisemise suhtlemise tihendamine eesmärgiga kasvatada usaldust. Alustada võiks ülevaatega sellest, kuidas on ühiselt kokku lepitud 8% palgakärpeprogramm igas ministeeriumis (ja kogu valitsemisalas) teoks tehtud. Kaoks ära igasugu edasisteks kärbeteks vajalikku usaldust õõnestavad spekulatsioonid.
Mulle tundub, et me ei saa, ega õieti tohigi jätkata taktikaliste kärbetega enne kui pole korralikult vaadanud otsa oma eelarvetulevikule ja sealt paistvatele strateegilistele väljakutsetele. Neile ei ole lihtne vastata, õieti on see raskem kui kõik see, millega oleme seni kokku puutunud. Kui me sellega aga hakkama saame, siis läheb juba palju lihtsamaks. Ja mis veelgi olulisem , kasvab õigustatult ka usaldusväärsus meie ühiste otsuste vastu. Viivitamine aga läheb kalliks maksma.
Tervitades,
Jaak Aaviksoo, kaitseminister
Tallinnas, 5.augustil 2009.a.
PS
Olen valmis ja motiveeritud seda arutelu, koos täiendava (numbrilise ja muu) informatsiooniga, teiega jätkama. Vabandan siiski ette tehniliste konaruste ja võimalike ebatäpsuste pärast – mu isiklikud piiratud info- ja ajaressursid ei võimaldanud mul kõikjal olla nii korrektne kui ma seda ise soovinuksin.
